OTT TOOTJATE LOOD
Kes on meie Läänemaa kohalikud toidutootjad? Kust sai kõik alguse? Miks nad seda teevad? Loe lähemalt tootjalugudest!
Esimene lugu jutustab Läänemaa OTT-i sünniloost.
TAMMEJUURE MAHETALU
Karin Tiit Tammejuure Mahetalust Suure-Lähtru külast on enamikule läänlastest tuttav, sest meedia on tema töid, tegemisi ja edusamme sageli kajastanud. Tammejuure on Kuusemaade pereettevõte, mis jätkab põliste esiisade tegemisi. Nad on tunnustatud mahetalunikud, kelle tooteid võib leida enamikest poekettidest ja üsna kindlalt igast orgaanilist toitu müüvast poest üle Eesti. Kaubaks on teraviljad, nendest saadavad õlid, jahud, helbed ja kanepitooted. 2018. aastal pärjati Tammejuure Mahetalu Eesti Parima Mahetootja tiitliga.
Karin Tiit on Läänemaa OTTi taluturu käivitaja ja pikaajaline eestvedaja, samuti OTTi poe üks initsiaatoreid ja selle juhatuse liige. Teda iseloomustatakse kui alati rahulikku, aga põhimõtte- ja eesmärgikindlat inimest. Ta on tegus loovmõtlejast visionäär, kes liigub koos perega oma unistuste täitmise suunas. Karin kasvas viielapselises peres. Vanemad nõudsid häid õpitulemusi, õppimise kõrvalt tuli käia lehmakarjas ja loomalaudas talitamas. Kuna laps väga hästi joonistas, panid vanemad ta 6. klassis Tallinna Kunstigümnaasiumisse, arvates, et temast saab kunstnik. Karin ise leidis, et kunst nõuab täielikku pühendumist ja et paljud teised joonistavad temast veelgi paremini. Samas on kunstihuvi säilinud tänaseni. Pärast kooli lõppu töötas neiu aasta ETK kesklaos, et mõelda, milline eriala ja töö teda köidaks. Teda paelusid küll loodusteadused, ent soov teha midagi praktilist oli väga tugev. Igapäevane töö laos andis hea pildi, mis Eestis müüb, mis mitte, tekkisid küsimused turu toimimise kohta, miks mõnel tootel on ülisuur nõudlus, samas teised seisavad, kolmandad osalevad eri kampaaniates jne. Karin läkski ülikooli turundust õppima ja kooli kõrvalt töötas tolliagentuuris. Väliskaubandusega kokku puutudes tekkis mõningane umbusk suurtootmise vastu: kaubandustehinguid jälgides sai ta aru, et „eesti toiduna“ reklaamitud kaup oli tihtipeale toodetud välismaa toorainest.
Lõputöö materjali kogumine viis tagasi kodutallu. Kui seni kasvatati vilja ja see müüdi toorainena kokkuostjatele, idanes nüüd mõte luua endale töökoht ja toorainet hoopis väärindama hakata, tehes ka äriplaani. Neiu hakkas maal tasapisi toimetama, tehes samas Tammejuurele otsereklaami. Bussiga linnas käies võttis talutooted kaasa ning viis need kümnekaupa käekotiga poodidesse. 2013 tuli Karin päriselt maale tagasi ja kirjutas kolm maaelu toetusprojekti, mis said kõik rahastuse ja tulid ellu viia kahe aasta jooksul. Karin omandas Järvamaa Kutsehariduskeskuses põllumajandustootja 5. kõrgema taseme kutsetunnistuse ja traktoriload, et kiirel hooajal viljaveoga abiks olla.
Tammejuure kaubamärk on Karini enda loodud, kuna mikroettevõtjal pole esialgu vahendeid kalli brändiloome teenust ja disaini kasutada. Märgi kõigil elementidel on tähendus: tammetõrud viitavad päritolule, kuldne lint kvaliteedile, viljaterad toodangule. Päike ja südame märk uutel toodetel viitavad taastuvenergiale. „Kõik on läbi mõeldud, üritame brändiga oma südamesoojust ja mõtteid edasi anda.“ Tooteartiklite loomine ja valmistamine on pikaajaline protsess. Tuleb pidevalt jälgida turgu ja katsetada, ning et tarbija huvi püsiks, peab trendidega kaasas käima. Pingutamata ei saa midagi. Toodete brändinguga ja kujundamise teel saab Karin oma kunstiannet rakendada.
Perefirmas on igalühel oma vastutusala. Vend Kaupo, maaülikooli magistrikraadiga põllumajandussaaduste tootja ja turustaja, vastutab Tammejuures maaharimise ja agronoomia eest: planeerib, külvab, künnab, hoolitseb taimede eest, lõikab; talvel tehakse metsa- ja hooldustöid. Isa Teet vaatab, et tooraine oleks puhas, kvaliteetne, kuivatab, sorteerib, tegeleb sertifitseeritud seemnega ja juhatab vägesid. Ema Anita kohus on, et kõigil oleks kõht täis ja meel hea ning tootmises töötleb jahu ja õlisid. Noorem, 18-aastane õde, aitab kooli kõrvalt, näiteks sildistab pakendeid. Teine õde Kairi (26) lööb käed külge messidel, ühisüritustel, sotsiaalmeedias ja rahvusvaheliste suhetega. Noorim vend,17-aastane, aitab kodutöödes. Lisaks on firmas kaks palgatöötajat. Karin ise tegeleb müügi ja turundusega, logistikaga, tootearendustega, projektidega ja paberimajandusega, organiseerib ettevõtte sisendeid ja asjaajamist, suvel kiirel hooajal veab traktoriga vilja.
„Hea on perefirmas see, et teeme iseendale ja meil on ühised unistused ja eesmärgid. Vahel on halb see, et pingeseisus ütled omadele asju, mida öelda ei tohiks, võõrale jätaks ütlemata. Kunst on hoida omadelgi selles ettevõtmises silm säramas. Aga see on vajalik ja võimalik.“ Üks ühine unistus sai teoks 2019. aastal: kogu tootmise muutmine taastuvenergial põhinevaks. Tooraine kuivatatakse põllult tuues biokatla sooja õhuga ja toidu töötlemiseks saadakse elektrienergia päikesepargilt. Noore pereemana arvab Karin, et on hea, kui ka väikelaste kõrvalt säilib võimalus end tööalaselt rakendada, kasvõi osalise koormusega. Vastasel korral peaks olema köitev hobi, muidu võib kogu beebimajandus ja laste kapriisid aju ära nüristada. Karin on töö kõrvalt jõudsalt ka lastega tegelenud: looduses käigud, reisimised, mängumaade külastamised, õhtused unejutud jms. Eks maaelul põllumajanduse keskel ole lastele samuti palju pakkuda. Nad on looduslapsed, neile on loomulik taimede areng, elukeskkond põllul ja metsas, talumasinad ja tööd.
OTTi juurde jõudis Karin pärast kogemust Prantsusmaal 2011.aastal: ta külastas seal välkturgu, mis oli hästi elav, rõõmus ja energiline kogu-pere-üritus loomade ja lastega. Ka meie tootjal ei ole aega päev otsa kliente oodata, sarnane lahendus sobib Eestile. Eeskujuks oli Eesti toidu fänni Sirkka Pintmanni toona käima lükatud Kuusalu OTT. „Hakkasime katsetama väikese pundi tootjatega OTTiga Haapsalus. Kõigepealt Ehte tänava tagahoovis, siis Rannarootsi Selveri ees, siis Posti tänaval, siis teenindusmaja ees, kus lõpuks oli kaubal väga hea minek; nüüd toimub igal neljapäeva tööpäeva lõpul OTTi taluturg turuplatsil. Siinne turuplats on väga hea korraldusega, kliendil on ruumi parkida, tootjal katusealuseid kasutada. OTTi tegevus suutis Läänemaa väiketootjad kaardistada ja ühiselt tegustema panna. Jõupingutused on end ära tasunud. Usk mõttekusse ei ole kadunud kuhugi; on palju inimesi, kes väga tänavad, et tootjad on seljad kokku pannud, ja suhtumine meisse on soe.“
Karini ja kõigi tootjate üldine eesmärk oli, et OTTi taluturult saaks alati kätte ilma keemiata talutoidu ja et Läänemaa toit leviks laiemalt. „Enne käisin Vainu ja Hansu talus ostmas, nüüd saab kõike meie tootjate ühisest talupoest, ei pea mööda Läänemaad kaubaringe tegema,“ ütleb ta.
„Kui esimest last ootasin, käisin algul suure kõhuga, hiljem turvahälli ja lapsevankriga OTTis müümas. Teise lapsega oli juba keeruline, vahepeal käis müümas ema ja seejärel on tooted müügis talupoes.“ „Mu enda väike pere on suhteliselt „maheusku“, lastele õpetan, mida kahjulikku võib toidus olla, et eelistada ikka kohalikku talutoitu. Abikaasale on siiski tähtis ainult toidu maitse, mitte päritolu, aga inimeste eelistused on erinevad ja valdavalt maitsebki ju talutoit hästi.“
OTTi loomine tagab puhta, ilma keemiata, vastutustundlikult toodetud toidu kättesaadavuse kõigile. Uuringud näitavad, et eestlaste jaoks on kõige tähtsam toidu tervislikkus ja puhtus, seejärel alles maitse. Keskkonnahoiu aspekt on kolmandal kohal. Skandinaavias on tarbijatel tähtsuse järjekorras esiteks keskkond, siis tervis, siis maitse. Mahetootjate „mahe“ on VTA sertifikaadiga, see tähendab, et talusid käiakse süstemaatiliselt kontrollimas, võetakse analüüse ja tagatakse keemiavaba kasvatus. Kohalik toode ei pruugi olla alati mahe, aga „öko“ märk on garantii tarbijale, et antud toode on läbinud range kontrolli. Näiteks osa hobiaednikest kasutab jaeketist ostetud taimekaitsevahendeid ja väetisi, tulemuseks on kohalik juurvili, mis ei ole keemiavaba. Seega tasuks eelistada mahe-märgisega tooteid. Tammejuures käib aastas näiteks viis kontrolli, ametnikke tänapäeval ära osta ei saa ja ülevaatus on põhjalik.
Reisides on Karin märganud, et arenenud maades on mahe-teema inimestele palju lähedasem ning tooteid turul rohkem. See on tuleviku trend. Suurtööstustes kasutatud taimekaitsevahendid on toonud meile haigused ja allergiad, küll tulevikus inimesed avastavad enda jaoks lõpuks mahetoidu. „Eestis ei ole see ala enam lapsekingades. 2001. alustades oli tunnustatud kontrollitud mahe uus asi. Praegu anname igale seemnele kaasa mulda aminohappeid ja aktiivseid orgaanilisi mikroorganisme. Mahetootjad on hakanud ka pealt väetama ökoväetistega ning mahetootmine hakkab jõudma varsti tavatootmisele saagikuseltki järele.“
OTTi poe kohta ütleb Karin, et tal on hea meel, et kõik liikmed teevad seda ühiselt ja panustavad sellesse tänapäeva tähtsaimat valuutat, aega. „Me ei tea, mis on selle tulemus, aga meil on kõigil selline tunne, et sellest kasvab midagi suurt ja vajalikku meie kõigi jaoks. Kõige ehedam näide on, et meie tootjad on arendanud oma tooteid. Iga tootja on laiendanud sortimenti. Siin talupoes saame kaupu katsetada, saame inimestelt tagasisidet. Tänu poele on nii mõnigi tootja taotlenud VTA load ehk läbinud kardetud paberimajanduse ja investeeringud tootmisesse. Kes enne müüs ainult toorainet, on nüüd selle purki pannud ehk väärindanud. Ja see, et me oleme kõik ise leti taga müümas käinud, annab väärt kogemuse ja soojad tänusõnad Läänemaa inimeste poolt.”
(Toimetas Merike Väli)
TAMMEJUURE MAHETALU
Karin Tiit Tammejuure Mahetalust Suure-Lähtru külast on enamikule läänlastest tuttav, sest meedia on tema töid, tegemisi ja edusamme sageli kajastanud. Tammejuure on Kuusemaade pereettevõte, mis jätkab põliste esiisade tegemisi. Nad on tunnustatud mahetalunikud, kelle tooteid võib leida enamikest poekettidest ja üsna kindlalt igast orgaanilist toitu müüvast poest üle Eesti. Kaubaks on teraviljad, nendest saadavad õlid, jahud, helbed ja kanepitooted. 2018. aastal pärjati Tammejuure Mahetalu Eesti Parima Mahetootja tiitliga.
Karin Tiit on Läänemaa OTTi taluturu käivitaja ja pikaajaline eestvedaja, samuti OTTi poe üks initsiaatoreid ja selle juhatuse liige. Teda iseloomustatakse kui alati rahulikku, aga põhimõtte- ja eesmärgikindlat inimest. Ta on tegus loovmõtlejast visionäär, kes liigub koos perega oma unistuste täitmise suunas. Karin kasvas viielapselises peres. Vanemad nõudsid häid õpitulemusi, õppimise kõrvalt tuli käia lehmakarjas ja loomalaudas talitamas. Kuna laps väga hästi joonistas, panid vanemad ta 6. klassis Tallinna Kunstigümnaasiumisse, arvates, et temast saab kunstnik. Karin ise leidis, et kunst nõuab täielikku pühendumist ja et paljud teised joonistavad temast veelgi paremini. Samas on kunstihuvi säilinud tänaseni. Pärast kooli lõppu töötas neiu aasta ETK kesklaos, et mõelda, milline eriala ja töö teda köidaks. Teda paelusid küll loodusteadused, ent soov teha midagi praktilist oli väga tugev. Igapäevane töö laos andis hea pildi, mis Eestis müüb, mis mitte, tekkisid küsimused turu toimimise kohta, miks mõnel tootel on ülisuur nõudlus, samas teised seisavad, kolmandad osalevad eri kampaaniates jne. Karin läkski ülikooli turundust õppima ja kooli kõrvalt töötas tolliagentuuris. Väliskaubandusega kokku puutudes tekkis mõningane umbusk suurtootmise vastu: kaubandustehinguid jälgides sai ta aru, et „eesti toiduna“ reklaamitud kaup oli tihtipeale toodetud välismaa toorainest.
Lõputöö materjali kogumine viis tagasi kodutallu. Kui seni kasvatati vilja ja see müüdi toorainena kokkuostjatele, idanes nüüd mõte luua endale töökoht ja toorainet hoopis väärindama hakata, tehes ka äriplaani. Neiu hakkas maal tasapisi toimetama, tehes samas Tammejuurele otsereklaami. Bussiga linnas käies võttis talutooted kaasa ning viis need kümnekaupa käekotiga poodidesse. 2013 tuli Karin päriselt maale tagasi ja kirjutas kolm maaelu toetusprojekti, mis said kõik rahastuse ja tulid ellu viia kahe aasta jooksul. Karin omandas Järvamaa Kutsehariduskeskuses põllumajandustootja 5. kõrgema taseme kutsetunnistuse ja traktoriload, et kiirel hooajal viljaveoga abiks olla.
Tammejuure kaubamärk on Karini enda loodud, kuna mikroettevõtjal pole esialgu vahendeid kalli brändiloome teenust ja disaini kasutada. Märgi kõigil elementidel on tähendus: tammetõrud viitavad päritolule, kuldne lint kvaliteedile, viljaterad toodangule. Päike ja südame märk uutel toodetel viitavad taastuvenergiale. „Kõik on läbi mõeldud, üritame brändiga oma südamesoojust ja mõtteid edasi anda.“ Tooteartiklite loomine ja valmistamine on pikaajaline protsess. Tuleb pidevalt jälgida turgu ja katsetada, ning et tarbija huvi püsiks, peab trendidega kaasas käima. Pingutamata ei saa midagi. Toodete brändinguga ja kujundamise teel saab Karin oma kunstiannet rakendada.
Perefirmas on igalühel oma vastutusala. Vend Kaupo, maaülikooli magistrikraadiga põllumajandussaaduste tootja ja turustaja, vastutab Tammejuures maaharimise ja agronoomia eest: planeerib, külvab, künnab, hoolitseb taimede eest, lõikab; talvel tehakse metsa- ja hooldustöid. Isa Teet vaatab, et tooraine oleks puhas, kvaliteetne, kuivatab, sorteerib, tegeleb sertifitseeritud seemnega ja juhatab vägesid. Ema Anita kohus on, et kõigil oleks kõht täis ja meel hea ning tootmises töötleb jahu ja õlisid. Noorem, 18-aastane õde, aitab kooli kõrvalt, näiteks sildistab pakendeid. Teine õde Kairi (26) lööb käed külge messidel, ühisüritustel, sotsiaalmeedias ja rahvusvaheliste suhetega. Noorim vend,17-aastane, aitab kodutöödes. Lisaks on firmas kaks palgatöötajat. Karin ise tegeleb müügi ja turundusega, logistikaga, tootearendustega, projektidega ja paberimajandusega, organiseerib ettevõtte sisendeid ja asjaajamist, suvel kiirel hooajal veab traktoriga vilja.
„Hea on perefirmas see, et teeme iseendale ja meil on ühised unistused ja eesmärgid. Vahel on halb see, et pingeseisus ütled omadele asju, mida öelda ei tohiks, võõrale jätaks ütlemata. Kunst on hoida omadelgi selles ettevõtmises silm säramas. Aga see on vajalik ja võimalik.“ Üks ühine unistus sai teoks 2019. aastal: kogu tootmise muutmine taastuvenergial põhinevaks. Tooraine kuivatatakse põllult tuues biokatla sooja õhuga ja toidu töötlemiseks saadakse elektrienergia päikesepargilt. Noore pereemana arvab Karin, et on hea, kui ka väikelaste kõrvalt säilib võimalus end tööalaselt rakendada, kasvõi osalise koormusega. Vastasel korral peaks olema köitev hobi, muidu võib kogu beebimajandus ja laste kapriisid aju ära nüristada. Karin on töö kõrvalt jõudsalt ka lastega tegelenud: looduses käigud, reisimised, mängumaade külastamised, õhtused unejutud jms. Eks maaelul põllumajanduse keskel ole lastele samuti palju pakkuda. Nad on looduslapsed, neile on loomulik taimede areng, elukeskkond põllul ja metsas, talumasinad ja tööd.
OTTi juurde jõudis Karin pärast kogemust Prantsusmaal 2011.aastal: ta külastas seal välkturgu, mis oli hästi elav, rõõmus ja energiline kogu-pere-üritus loomade ja lastega. Ka meie tootjal ei ole aega päev otsa kliente oodata, sarnane lahendus sobib Eestile. Eeskujuks oli Eesti toidu fänni Sirkka Pintmanni toona käima lükatud Kuusalu OTT. „Hakkasime katsetama väikese pundi tootjatega OTTiga Haapsalus. Kõigepealt Ehte tänava tagahoovis, siis Rannarootsi Selveri ees, siis Posti tänaval, siis teenindusmaja ees, kus lõpuks oli kaubal väga hea minek; nüüd toimub igal neljapäeva tööpäeva lõpul OTTi taluturg turuplatsil. Siinne turuplats on väga hea korraldusega, kliendil on ruumi parkida, tootjal katusealuseid kasutada. OTTi tegevus suutis Läänemaa väiketootjad kaardistada ja ühiselt tegustema panna. Jõupingutused on end ära tasunud. Usk mõttekusse ei ole kadunud kuhugi; on palju inimesi, kes väga tänavad, et tootjad on seljad kokku pannud, ja suhtumine meisse on soe.“
Karini ja kõigi tootjate üldine eesmärk oli, et OTTi taluturult saaks alati kätte ilma keemiata talutoidu ja et Läänemaa toit leviks laiemalt. „Enne käisin Vainu ja Hansu talus ostmas, nüüd saab kõike meie tootjate ühisest talupoest, ei pea mööda Läänemaad kaubaringe tegema,“ ütleb ta.
„Kui esimest last ootasin, käisin algul suure kõhuga, hiljem turvahälli ja lapsevankriga OTTis müümas. Teise lapsega oli juba keeruline, vahepeal käis müümas ema ja seejärel on tooted müügis talupoes.“ „Mu enda väike pere on suhteliselt „maheusku“, lastele õpetan, mida kahjulikku võib toidus olla, et eelistada ikka kohalikku talutoitu. Abikaasale on siiski tähtis ainult toidu maitse, mitte päritolu, aga inimeste eelistused on erinevad ja valdavalt maitsebki ju talutoit hästi.“
OTTi loomine tagab puhta, ilma keemiata, vastutustundlikult toodetud toidu kättesaadavuse kõigile. Uuringud näitavad, et eestlaste jaoks on kõige tähtsam toidu tervislikkus ja puhtus, seejärel alles maitse. Keskkonnahoiu aspekt on kolmandal kohal. Skandinaavias on tarbijatel tähtsuse järjekorras esiteks keskkond, siis tervis, siis maitse. Mahetootjate „mahe“ on VTA sertifikaadiga, see tähendab, et talusid käiakse süstemaatiliselt kontrollimas, võetakse analüüse ja tagatakse keemiavaba kasvatus. Kohalik toode ei pruugi olla alati mahe, aga „öko“ märk on garantii tarbijale, et antud toode on läbinud range kontrolli. Näiteks osa hobiaednikest kasutab jaeketist ostetud taimekaitsevahendeid ja väetisi, tulemuseks on kohalik juurvili, mis ei ole keemiavaba. Seega tasuks eelistada mahe-märgisega tooteid. Tammejuures käib aastas näiteks viis kontrolli, ametnikke tänapäeval ära osta ei saa ja ülevaatus on põhjalik.
Reisides on Karin märganud, et arenenud maades on mahe-teema inimestele palju lähedasem ning tooteid turul rohkem. See on tuleviku trend. Suurtööstustes kasutatud taimekaitsevahendid on toonud meile haigused ja allergiad, küll tulevikus inimesed avastavad enda jaoks lõpuks mahetoidu. „Eestis ei ole see ala enam lapsekingades. 2001. alustades oli tunnustatud kontrollitud mahe uus asi. Praegu anname igale seemnele kaasa mulda aminohappeid ja aktiivseid orgaanilisi mikroorganisme. Mahetootjad on hakanud ka pealt väetama ökoväetistega ning mahetootmine hakkab jõudma varsti tavatootmisele saagikuseltki järele.“
OTTi poe kohta ütleb Karin, et tal on hea meel, et kõik liikmed teevad seda ühiselt ja panustavad sellesse tänapäeva tähtsaimat valuutat, aega. „Me ei tea, mis on selle tulemus, aga meil on kõigil selline tunne, et sellest kasvab midagi suurt ja vajalikku meie kõigi jaoks. Kõige ehedam näide on, et meie tootjad on arendanud oma tooteid. Iga tootja on laiendanud sortimenti. Siin talupoes saame kaupu katsetada, saame inimestelt tagasisidet. Tänu poele on nii mõnigi tootja taotlenud VTA load ehk läbinud kardetud paberimajanduse ja investeeringud tootmisesse. Kes enne müüs ainult toorainet, on nüüd selle purki pannud ehk väärindanud. Ja see, et me oleme kõik ise leti taga müümas käinud, annab väärt kogemuse ja soojad tänusõnad Läänemaa inimeste poolt.”
(Toimetas Merike Väli)
OOSAARE TALU
Läänemaa tootjalugu viib meid mere äärde!
Kaire Tammet Oosaare talust Puise külast on Läänemaa OTT MTÜ uus juhatuse esinaine, kes on võtnud enda südameasjaks talupoodi kindlakäeliselt juhtida. Tema tugevateks külgedeks on praktiline meel ja suur kogemuste pagas. Kairega vesteldes tekib tunne, et ta teab maaelust peaaegu kõike. See on eeldus, et pidada niivõrd mitmekülgset talu ning olla talupoe asjaajamises kahe jalaga maa peal.
Kaire ütleb, et tema elu peab olema põnev. Ta armastab väljakutseid ja neid on tema elus ka üksjagu olnud. Meenutades ütleb ta, et on sageli sattunud olukordadesse, kus tuleb otsustada, kas anda alla või võtta vastutus. Tavaliselt ta kergelt alla ei anna, sest ei saa rahu ilma teadmiseta, et ta on vähemalt üritanud.
Kaire on pärit oma praeguse kodu lähedalt Puisest. Isakodus oli kasvatus paigas, ei tulnud pähegi isa sõna kahtluse alla seada. Lastelt nõuti palju tööd nagu maal ikka. Teismelisena tõmbasid unistused linna poole, kuna tundus, et linnas on päris elu ja maal ei toimu mitte midagi. Kui keegi oleks talle
tollal öelnud, et sinust saab maatüdruk ja et sa seda veel naudid, siis oleks ta kindlalt eitanud. Aga läks teisiti.
Praegu Kairele külla sõites ootab eriti idülliline ja kadestusväärne vaade linnainimestele: armas talukoht mere ääres, looklev kruusatee, mille ümber sööb värsket rohtu lambakari, pisikesed ja suured koos nagu ühtehoidev pere, silmapiiril meri ja pilliroog, kaks veist ammumas puisniidul ja seal on Kaire, patsutamas oma tõeliselt väekat suurt hobust!
Linnaelu elas Kaire aastaid, lühemalt Tallinnas, pikka aega Haapsalus. Oma mitmekülgse elu jooksul on Kaire töötanud rätsepana, valvekoondise turvateenistuse koordinaatorina. Põnev ja mitmetahuline oli seitse ja pool aastat inspektorina PRIAs töötamine, kus tuli teha kõike alates avalduste
läbivaatamisest kuni kalalaevade, põldude ja koolituste kontrollini. See andis muidugi tohutu teadmiste pagasi maaelust, ent oli läbipõlemiseni raske. Ühel pool inimene, kes tahab maal ausalt teenida, teisel pool jäik bürokraatia. Nii tuli aastaid laveerida, et midagi ära teha tahtmise ja seitsme
kontrolli vahel, kes endal veel sabas olid. Kerge oli sulidega, aga ausat maainimest aidata - see on kunst. Ja on kunst ka praegu.
Oosaare tallu tuli Kaire läbi abielu. Talus tegutsemiseks anti talle vabad käed. Omatahtsi mullas kõpitsemine käivitas temas inspiratsiooni ja lillevaimustuse nii, et Kaire lõpetas Maaülikooli aianduse eriala. Iluaianduse ja lilledega enda lõbuks tegeledes lubas ta endale, et ei mingeid juurikaid. Muide, Kaire käivitas Haapsalus kaks taimemüügi platsi.
Kahe kodu vahel Oosaares ja Haapsalus pidevalt edasi-tagasi kolimisest sai isu täis ning 2007. aastal kolitigi päriselt maale. Meri majani ei paistnud kõrkjate tõttu, traktorijuhid aga keeldusid kividel oma tööriistu lõhkumast. Tammetid said Matsalust algatuseks kolm tublit töölooma, Šoti mägiveist, kes
sõid ranna-alad ilusti puhtaks ja neid oli suhteliselt lihtne pidada. Loomadest rääkides tuleb Kaire häälde ja ilmesse mingi lustakas noot.
„Kõige rohkem oli meil kuusteist Šoti mägiveist, aga nende töö sai otsa. Edasi tulid lambad, sort „taluõue tavaline“, aretatud eesti valgepeast“. Lambaid võttes oli ootus neid ranna-alade niidukina kasutada ja neilt veel lõnga ning liha saada. Teadjamad soovitasid võtta kolme erinevat tõugu, kuid
Kaire on leidnud oma vajadustele lahenduse erinevate tõujäärade toomisega karja juurde. Nüüdseks annavadki Oosaare Kata lambad head liha, ilusat lõnga ning hoiavad maastiku kaunina.
Idüllina ja maaliliselt mõjuvad Puise lambad ja veised kadakate ning mändide vahel tõesti, kuigi päris omapead nad aastaringselt pole. Tegemist ja tööd nendega on küllalt. Kahjuks ei saa hommikul lauta loomadele sõnumit saata, et katsuge täna ise hakkama saada, hooldaja puudub haiguse tõttu. Oosaare laudas koos lammastega elab talvel hobune, kes on maailma suurimate raskeveohobuste järglane. Tema kabi on suur nagu supitaldrik, aga vaatamata looma suurusele on ta heasüdamlik lembeloom, „kes poeks või sulle taskusse“, hoiab nii inimesi kui kõiki loomi. Kaire armastab hobuseid kirglikult ja „hobusepisiku“ on ta süstinud ka oma tütresse. Suviti jookseb Oosaare karjamaadel veel sporthobune, mis paistab olema pere tõeline lemmik. Juba seitsmeaastaselt alustas tütar ratsutamistreeninguid, Kairegi ühines temaga. 15-aastane neiu on jõudnud Eesti Meistrivõistlustel viienda kohani, haruldane pühendumine ja kirg viivad ta ilmselt palju kaugemale.
Kaire kuulub juba kümmekond aastat Eesti Lamba ja Kitsekasvatajate Liitu. Hea on paar korda aastas kokku saada ja jagada muljeid. Kaire hindab liitu väga positiivselt nagu tugigruppi. Lammastel on ju oma hingeelu ja mõtlemine, nende mõistus töötab päris huvitavalt. Igatahes on nad suutnud väiksemadki aiaaugud välja nuhkida ja sealtkaudu kollektiivselt põgeneda. 30-kraadises kuumuses mindi Puisenina poolsaart pidi rändama. Kui nad koju tagasi aeti, vastamisi ähkides ja puhkides, läksid nad tagasi oma aeda samast august, kust tulidki. Oosaare toodetest.
„Mida ma toodan? Kasvatan oma söögi, ülejäänu turustan. Nagu mu isa peres, käidi palgatööl, talu peeti enda pere söögiks ja ülejääk müüdi ära. Toidu kasvatamine tuli järk-järgult huvist iseenda toidu vastu. Algselt oli põllumaa isakodus, mida oli järjepidevalt peetud, ja kus oli küünarnukini „sula musta mullaga“ viljakas maa. Oosaare on vana merepõhi, mis on väga lahja kasvupind, palju kiviklibu. Põllumaaks on tehtud kõrgpeenrad, põllumaa on suhteliselt väike. „Ma ise nii väga mahedat ei propageeri, näen selles veidi ametnike survet. Palju selles ei ole päris, mind kõnetab rohkem terve talupoja mõistusega toodetud naturaalne maatoit. Taimi kasvatades hakkas üht ja teist lihtsalt üle jääma. Mulle meeldib katsetada, välja mõelda uusi asju. Ma olen kirglik korilane: seened, põldmarjad, pihlakad. Panen purki selle, mida konkreetne aasta annab, käin loodusega sama sammu.“
Kaire ütleb, et maaelu on rikaste inimeste privileeg ja tunnistab ausalt, et talutööga nad endale elatist teenida ei suudaks. Mehe „päristöö“ on see, mis ära elada võimaldab. Meedia on kujundanud maaelu liigagi ilusaks ja romantiliselt helgeks, kajastades avatud talude päevi aina kauneimas värvides. Kuid maaelul on ka teine pool.
„Mind häirib, et Eesti Vabariigis ei väärtustata väikeettevõtjat maal. Ma ei tea, mis valesti on. Kui teaks, istuks ma võib-olla Riigikogus. Ma tegelen üsna laia alaga, püüangi olla väike talu, mis väärindab selle, mis üle jääb. Sellest ära ei ela, kuigi ju võiks. Tootmine maal on ebaõiglaselt kallis ja keeruline protseduur. Näiteks liha tootmise nõuded. Ametlikult müümisele maksan praegusel hetkel peale, sest meie maakonnas pole tapamaja. Transport, nahad, liha – kõigele on eeskirjad, bürokraatia paljusus takistab. Sama paralleel muude toodete kohta – taluna tootmine on lihtsalt väga kallis.
Loomade ja taimedega tegelevate ametnike arv on suur. Naljaga öelduna olen päris uhke, kui paljudele ametnikele saab tööd antud. Ma ei imesta, et turul on vähe kohalikku toodangut, sest me kõik, kes ametlikult teeme, konkureerime salakaubaga. See on riigi tegemata töö. Muidugi on meie
hind kõrgem kui neil kes oma lambaid mustalt müüvad, ilma loata.“ Kurb on asjaolu, et faktid näitavad, et Eesti riik ei väärtusta talusid. Väikeettevõtteks peetakse 1000 hektari suuruseid talusid, aga väike peaks olema ütleme 100 ha kandis, seadusandluses pannakse need ühte patta, kuigi nende vahel on suur erinevus.
Maaelu ei ole Kaire kunagi kahetsenud: „Teen seda, mida ma naudin, ma olen rahul ja õnnelik, muidu ma ei teekski. Annan endale aru, et elus on erinevad perioodid, et ma võin ka näiteks kümne aasta pärast muud teha .“ Kaire leiab, et meie, Eesti inimesed on piirkonniti hästi erinevad. „Lõuna-eestlased on soojemad ja lahkemad, aga lääne-eestlane on pigem kade, peab olema naabrist parem, ei taha koostööd teha, kuigi mõlemad pooled annavad aru, et koos ollakse tugevamad. Vaatan oma elu situatsioone, kordub sama muster, et ei taha või ei oska koostööd teha. Olen nüüd targemaks saanud ja püüan ise rahulikumalt ja delikaatsemalt läheneda ning arvan, et Läänemaa koostööl on tegelikult suur potentsiaal. Ehk aitaks keegi särasilmne eestvedaja.“ See, et Läänemaa valiti 2020 toidupiirkonnaks, on tegelikult tunnustus mitme aasta töö eest, eelkõige Kodukant Läänemaale. Nemad on meile selle võimaluse kätte võidelnud. OTT saab enda kanda võtta tootjate poolse esindatuse ning olla heaks näiteks talude koostöövormina.
Läänemaa O.T.T. mittetulundusühingu ja OTT talupoe alusidee on eelkõige aktiivsemate talude koostöö, kes on valmis panustama. Teeme seda entusiasmist, missioonitundest ja ühisest usust, kellegile töötasu ju ei maksta. Meil on ühe aastaga tekkinud juba perekonna tunne. Vahel kraakleme, aga ilma üksteiseta ei saa ega taha. Igas peres on rõõme ja kriise. OTTi eesmärk on mitte ainult hästi aega veeta ja ennast põnevalt tunda, vaid ka suurendada müügitööd. „Mul on poe tõttu põhjust mõelda, et mida tühjadele riiulitele panna, see ajendab tootearendusega tegelema.“
Inspiratsiooni ja ideid Kairel jagub, samuti oskusi ning energiat nende elluviimiseks. Oosaare talu on valmis eelnevalt kokkulepitult ka taluelu tutvustama ja kogemusi jagama. Lisatud on Kaire enda tehtud fotod. Fotograafia on tema südamelähedane hobi!
Rohkem infot:
www.oosaare.ee
(Toimetas Merike Väli)
Läänemaa tootjalugu viib meid mere äärde!
Kaire Tammet Oosaare talust Puise külast on Läänemaa OTT MTÜ uus juhatuse esinaine, kes on võtnud enda südameasjaks talupoodi kindlakäeliselt juhtida. Tema tugevateks külgedeks on praktiline meel ja suur kogemuste pagas. Kairega vesteldes tekib tunne, et ta teab maaelust peaaegu kõike. See on eeldus, et pidada niivõrd mitmekülgset talu ning olla talupoe asjaajamises kahe jalaga maa peal.
Kaire ütleb, et tema elu peab olema põnev. Ta armastab väljakutseid ja neid on tema elus ka üksjagu olnud. Meenutades ütleb ta, et on sageli sattunud olukordadesse, kus tuleb otsustada, kas anda alla või võtta vastutus. Tavaliselt ta kergelt alla ei anna, sest ei saa rahu ilma teadmiseta, et ta on vähemalt üritanud.
Kaire on pärit oma praeguse kodu lähedalt Puisest. Isakodus oli kasvatus paigas, ei tulnud pähegi isa sõna kahtluse alla seada. Lastelt nõuti palju tööd nagu maal ikka. Teismelisena tõmbasid unistused linna poole, kuna tundus, et linnas on päris elu ja maal ei toimu mitte midagi. Kui keegi oleks talle
tollal öelnud, et sinust saab maatüdruk ja et sa seda veel naudid, siis oleks ta kindlalt eitanud. Aga läks teisiti.
Praegu Kairele külla sõites ootab eriti idülliline ja kadestusväärne vaade linnainimestele: armas talukoht mere ääres, looklev kruusatee, mille ümber sööb värsket rohtu lambakari, pisikesed ja suured koos nagu ühtehoidev pere, silmapiiril meri ja pilliroog, kaks veist ammumas puisniidul ja seal on Kaire, patsutamas oma tõeliselt väekat suurt hobust!
Linnaelu elas Kaire aastaid, lühemalt Tallinnas, pikka aega Haapsalus. Oma mitmekülgse elu jooksul on Kaire töötanud rätsepana, valvekoondise turvateenistuse koordinaatorina. Põnev ja mitmetahuline oli seitse ja pool aastat inspektorina PRIAs töötamine, kus tuli teha kõike alates avalduste
läbivaatamisest kuni kalalaevade, põldude ja koolituste kontrollini. See andis muidugi tohutu teadmiste pagasi maaelust, ent oli läbipõlemiseni raske. Ühel pool inimene, kes tahab maal ausalt teenida, teisel pool jäik bürokraatia. Nii tuli aastaid laveerida, et midagi ära teha tahtmise ja seitsme
kontrolli vahel, kes endal veel sabas olid. Kerge oli sulidega, aga ausat maainimest aidata - see on kunst. Ja on kunst ka praegu.
Oosaare tallu tuli Kaire läbi abielu. Talus tegutsemiseks anti talle vabad käed. Omatahtsi mullas kõpitsemine käivitas temas inspiratsiooni ja lillevaimustuse nii, et Kaire lõpetas Maaülikooli aianduse eriala. Iluaianduse ja lilledega enda lõbuks tegeledes lubas ta endale, et ei mingeid juurikaid. Muide, Kaire käivitas Haapsalus kaks taimemüügi platsi.
Kahe kodu vahel Oosaares ja Haapsalus pidevalt edasi-tagasi kolimisest sai isu täis ning 2007. aastal kolitigi päriselt maale. Meri majani ei paistnud kõrkjate tõttu, traktorijuhid aga keeldusid kividel oma tööriistu lõhkumast. Tammetid said Matsalust algatuseks kolm tublit töölooma, Šoti mägiveist, kes
sõid ranna-alad ilusti puhtaks ja neid oli suhteliselt lihtne pidada. Loomadest rääkides tuleb Kaire häälde ja ilmesse mingi lustakas noot.
„Kõige rohkem oli meil kuusteist Šoti mägiveist, aga nende töö sai otsa. Edasi tulid lambad, sort „taluõue tavaline“, aretatud eesti valgepeast“. Lambaid võttes oli ootus neid ranna-alade niidukina kasutada ja neilt veel lõnga ning liha saada. Teadjamad soovitasid võtta kolme erinevat tõugu, kuid
Kaire on leidnud oma vajadustele lahenduse erinevate tõujäärade toomisega karja juurde. Nüüdseks annavadki Oosaare Kata lambad head liha, ilusat lõnga ning hoiavad maastiku kaunina.
Idüllina ja maaliliselt mõjuvad Puise lambad ja veised kadakate ning mändide vahel tõesti, kuigi päris omapead nad aastaringselt pole. Tegemist ja tööd nendega on küllalt. Kahjuks ei saa hommikul lauta loomadele sõnumit saata, et katsuge täna ise hakkama saada, hooldaja puudub haiguse tõttu. Oosaare laudas koos lammastega elab talvel hobune, kes on maailma suurimate raskeveohobuste järglane. Tema kabi on suur nagu supitaldrik, aga vaatamata looma suurusele on ta heasüdamlik lembeloom, „kes poeks või sulle taskusse“, hoiab nii inimesi kui kõiki loomi. Kaire armastab hobuseid kirglikult ja „hobusepisiku“ on ta süstinud ka oma tütresse. Suviti jookseb Oosaare karjamaadel veel sporthobune, mis paistab olema pere tõeline lemmik. Juba seitsmeaastaselt alustas tütar ratsutamistreeninguid, Kairegi ühines temaga. 15-aastane neiu on jõudnud Eesti Meistrivõistlustel viienda kohani, haruldane pühendumine ja kirg viivad ta ilmselt palju kaugemale.
Kaire kuulub juba kümmekond aastat Eesti Lamba ja Kitsekasvatajate Liitu. Hea on paar korda aastas kokku saada ja jagada muljeid. Kaire hindab liitu väga positiivselt nagu tugigruppi. Lammastel on ju oma hingeelu ja mõtlemine, nende mõistus töötab päris huvitavalt. Igatahes on nad suutnud väiksemadki aiaaugud välja nuhkida ja sealtkaudu kollektiivselt põgeneda. 30-kraadises kuumuses mindi Puisenina poolsaart pidi rändama. Kui nad koju tagasi aeti, vastamisi ähkides ja puhkides, läksid nad tagasi oma aeda samast august, kust tulidki. Oosaare toodetest.
„Mida ma toodan? Kasvatan oma söögi, ülejäänu turustan. Nagu mu isa peres, käidi palgatööl, talu peeti enda pere söögiks ja ülejääk müüdi ära. Toidu kasvatamine tuli järk-järgult huvist iseenda toidu vastu. Algselt oli põllumaa isakodus, mida oli järjepidevalt peetud, ja kus oli küünarnukini „sula musta mullaga“ viljakas maa. Oosaare on vana merepõhi, mis on väga lahja kasvupind, palju kiviklibu. Põllumaaks on tehtud kõrgpeenrad, põllumaa on suhteliselt väike. „Ma ise nii väga mahedat ei propageeri, näen selles veidi ametnike survet. Palju selles ei ole päris, mind kõnetab rohkem terve talupoja mõistusega toodetud naturaalne maatoit. Taimi kasvatades hakkas üht ja teist lihtsalt üle jääma. Mulle meeldib katsetada, välja mõelda uusi asju. Ma olen kirglik korilane: seened, põldmarjad, pihlakad. Panen purki selle, mida konkreetne aasta annab, käin loodusega sama sammu.“
Kaire ütleb, et maaelu on rikaste inimeste privileeg ja tunnistab ausalt, et talutööga nad endale elatist teenida ei suudaks. Mehe „päristöö“ on see, mis ära elada võimaldab. Meedia on kujundanud maaelu liigagi ilusaks ja romantiliselt helgeks, kajastades avatud talude päevi aina kauneimas värvides. Kuid maaelul on ka teine pool.
„Mind häirib, et Eesti Vabariigis ei väärtustata väikeettevõtjat maal. Ma ei tea, mis valesti on. Kui teaks, istuks ma võib-olla Riigikogus. Ma tegelen üsna laia alaga, püüangi olla väike talu, mis väärindab selle, mis üle jääb. Sellest ära ei ela, kuigi ju võiks. Tootmine maal on ebaõiglaselt kallis ja keeruline protseduur. Näiteks liha tootmise nõuded. Ametlikult müümisele maksan praegusel hetkel peale, sest meie maakonnas pole tapamaja. Transport, nahad, liha – kõigele on eeskirjad, bürokraatia paljusus takistab. Sama paralleel muude toodete kohta – taluna tootmine on lihtsalt väga kallis.
Loomade ja taimedega tegelevate ametnike arv on suur. Naljaga öelduna olen päris uhke, kui paljudele ametnikele saab tööd antud. Ma ei imesta, et turul on vähe kohalikku toodangut, sest me kõik, kes ametlikult teeme, konkureerime salakaubaga. See on riigi tegemata töö. Muidugi on meie
hind kõrgem kui neil kes oma lambaid mustalt müüvad, ilma loata.“ Kurb on asjaolu, et faktid näitavad, et Eesti riik ei väärtusta talusid. Väikeettevõtteks peetakse 1000 hektari suuruseid talusid, aga väike peaks olema ütleme 100 ha kandis, seadusandluses pannakse need ühte patta, kuigi nende vahel on suur erinevus.
Maaelu ei ole Kaire kunagi kahetsenud: „Teen seda, mida ma naudin, ma olen rahul ja õnnelik, muidu ma ei teekski. Annan endale aru, et elus on erinevad perioodid, et ma võin ka näiteks kümne aasta pärast muud teha .“ Kaire leiab, et meie, Eesti inimesed on piirkonniti hästi erinevad. „Lõuna-eestlased on soojemad ja lahkemad, aga lääne-eestlane on pigem kade, peab olema naabrist parem, ei taha koostööd teha, kuigi mõlemad pooled annavad aru, et koos ollakse tugevamad. Vaatan oma elu situatsioone, kordub sama muster, et ei taha või ei oska koostööd teha. Olen nüüd targemaks saanud ja püüan ise rahulikumalt ja delikaatsemalt läheneda ning arvan, et Läänemaa koostööl on tegelikult suur potentsiaal. Ehk aitaks keegi särasilmne eestvedaja.“ See, et Läänemaa valiti 2020 toidupiirkonnaks, on tegelikult tunnustus mitme aasta töö eest, eelkõige Kodukant Läänemaale. Nemad on meile selle võimaluse kätte võidelnud. OTT saab enda kanda võtta tootjate poolse esindatuse ning olla heaks näiteks talude koostöövormina.
Läänemaa O.T.T. mittetulundusühingu ja OTT talupoe alusidee on eelkõige aktiivsemate talude koostöö, kes on valmis panustama. Teeme seda entusiasmist, missioonitundest ja ühisest usust, kellegile töötasu ju ei maksta. Meil on ühe aastaga tekkinud juba perekonna tunne. Vahel kraakleme, aga ilma üksteiseta ei saa ega taha. Igas peres on rõõme ja kriise. OTTi eesmärk on mitte ainult hästi aega veeta ja ennast põnevalt tunda, vaid ka suurendada müügitööd. „Mul on poe tõttu põhjust mõelda, et mida tühjadele riiulitele panna, see ajendab tootearendusega tegelema.“
Inspiratsiooni ja ideid Kairel jagub, samuti oskusi ning energiat nende elluviimiseks. Oosaare talu on valmis eelnevalt kokkulepitult ka taluelu tutvustama ja kogemusi jagama. Lisatud on Kaire enda tehtud fotod. Fotograafia on tema südamelähedane hobi!
Rohkem infot:
www.oosaare.ee
(Toimetas Merike Väli)
UUS-VAINU MAHETALU
Kust sai OTT Talupood päriselt alguse? Eks mõtet oli aastaid heietatud ja unistatud, aga siis pärast ühte tootjate koosolekut ütles Eneli Aru koos elukaaslase Raido Rabaga Uusvainu mahetalust teistele tootjaltele “Teeme ära!”. Selliselt võikski iseloomustada järgmist meie oma kohalikku Läänemaa väiketootjat, kes on juba pikemat aega katnud kohalike inimeste toidulaua.
Eneli on OTT-i meeskonna perenaiselik hing, kes nõuab korda, häid tulemusi, jagab kodusoojust ja pealehakkamist. Enelil on tavaliselt hea ülevaade kõige kohta, kuna ta tegutseb nii, et kui midagi üldse teha, siis teha seda hästi, mitte lihtsalt mööda-minnes. Uus-Vainu mahetalu perenaine veetis oma lapsepõlve Raplamaal Märjamaa vallas Laukna külas, käies koolis Kullamaa Keskkoolis. Maatööd said juba varakult selgeks, kuna ema kasvatas lapsi (vanemat õde ja nooremat venda) üksi, siis pidi pere omale ise toidu kasvatama. “Kartulid ja muud isekasvatatud juurikad olid tavalised meie toidulaual. Kuigi see töö oli raske ja tüütu, siis ema ütles alati, et kui süüa tahate, peate seda tööd tegema.” Vaatamata töö iseloomule, ei lõpetanud Eneli juurikate kasvatamist ka siis kui tal omal lapsed sündisid. “Käruga peenarde vahel ja midagi ei jäänud tegemata!”
Tänu asjaolule, et vanem poeg vajas erivajadustega laste õpet, siis oli pere sunnitud vahetama kooli, seega ka elukohta. Valik osutus Haapsalu peale, kus seati end sisse korterisse, et poeg ei peaks elama internaadis. Eneli töötas aastaid Kaubamaja Konsumis kassapidajana, hiljem sai temast vahetuse vanem. “Antud elumuutus oli nagu pea ees tundmatusse hüppamine, aga see oli seda väärt: leidsin toredaid töökaaslasi, palju tuttavaid.” Ega see uus algus kergelt ei alanud, arvestades linnaelu kallidust, kuid tänu ema ja õe toetusele sai naine paremini jalad alla. “Linnakorteri elu juures oli minu jaoks kõige hullem aeg kevad. Kõik siblisid – toimetasid aias, mul endal käed sügelesid kevadtööde järele. Tihti saigi käidud nädalavahetustel või puhkuse ajal emal abiks Lauknal aiamaad kohendamas ja kõpitsemas.”
Kuidas sai linnapreilist väikeettevõtja? Tolleaegne naabrinaine kutsus kaasa lisaraha teenima ühte talusse. Kuna linnakorteris just midagi päevasel ajal teha polnud kui lapsed koolis, siis niimoodi sattuski Eneli Läänemaa põldude vahele Suure-Ahli külla, kus esialgu ca viis hooaega sai näpud mulda Maie ja Avo Mansbergide talus rohides ja juurvilju korjates. Raske töö kõrvalt jäi aega ka piiluda teiste tegemisi. Talu tegi koostööd Uus-Vainu talu peremehe Raido Rabaga. “Sealt tekkis huvi, et kas tõesti saab olla üks mees nii uhke ja ülbe, et isegi “tere” ei kõlba öelda, tuleb uurida !” Lähemalt selgus, et selle ühe käega taluperemehe kesta all pole sugugi see mees, keda end näitab. Üsna pea sai vastu võetud ka Raido kutse, kolida Suure-Ahli külla Uus-Vainu tallu, andes ka raske südamega lahkumisavalduse Konsumisse.
Uus-Vainu oli kohalik põline ehtne talu, kus on peetud lehmi, sigu ja kanu ning ehtsat talupiima sai Haapsalu inimestele ka kohale viidud. Hiljem jätkati piimakarja asemel lihaveistega. Talu on olnud mahe esimesest hetkest peale, kui Raido isa Raivo peale kolhoosiaja lõppu talupidamisega alustas. Peale isa surma 1999.aastal võttis Raido talu juhtimise üle.
Haapsalusse kolides unistas Eneli ikka, et võiks elada maal, kasvatada näiteks lambaid, teha tööd niiöelda iseendale. “Äge oleks töötada kodus”, mida tegelikult arvavad kindlasti paljud. Aga tegelikkus on selline, et kodus ei lõppe töö kunagi! “Naerame ikka Raidoga, et kui puhata tahame, siis peame kodust ära minema. Käimegi, korra aastas oleme võtnud eesmärgiks lennata kaugele ning veeta nädalavahetus mõnes spaas.” See aitab akusid laadida ja keerulise maaelu keskel silma säramas hoida.
Maale kolides ütles Eneli kohe, et tahab aiamaad, kus ise igasuguseid juurvilju kasvatada. Peagi sai naine omale kasvuhoone, järgmisel aastal teise. Maha sai pandud tomatid, kurgid, paprikad, mugulsibul, peet, porgand, kaalikas, ka kapsas, maasikad – kõik ikka mahedad. “Praeguseks olen oma juurikaga väga koomale tõmmanud, kuna käed ei pea suurele rohimisele vastu.” Osale juurviljamaale istutas Eneli hoopis kolmkümmend musta ja viis punase sõstra põõsast. Huvi on katsetada erinevaid mahlasid, kuna Uus-Vainu mahetalu mahlad on Läänemaa inimesed väga hästi vastu võtnud, seehulgas ülitervisliku peedi-õunamahla. See paneb veelgi põnevamaid ja maitsvamaid mahlasid katsetama. Raido ema tegeles talus kartulikoorimisega, kooritud kartulitega varustati Haapsalu linna erinevaid asutusi. Ühel hetkel andis ta teatepulga edasi Eneli kätte, kuna asja arendamiseks oli vaja uut nooremat energiat. Eneli läbis Eesti Töötukassa ettevõtluse alustamise koolituse, olgugi et rahalist toetust alustamiseks ta ei saanudki. Küllaga oli Eneli nüüd väikeettevõtja, Vainu Talu OÜ omanik, kes tegeleb põhiliselt kartuli ja köögivilja koorimisega. Algselt sai talus ikka kartul ise kasvatatud koorimise jaoks, kuid aja möödudes selgus kokkuvõtet tehes, et kulud on sedasi toimetades ikkagi liiga suured, kartulil liialt ussiauke, tööjõudu pole samuti võtta ja ei jaksa nende kiviste põldudega enam võidelda. Samuti oleks tulnud tooraine (kartuli) säilitamise tingimustesse investeerima hakata. Hakkasime ka selle eesmärgiga taastama vanat silohoidlat kartuli säilitamiseks ja ajapikku toetuse abiga saime küll peaaegu valmis, aga kartulit me seal siiski ei jõudnud säilitada, sest otsustasime siiski tuuleveskitega võitlemise ehk kartulikasvatusega lõpetada. Hoidlasse rajasime hoopis palgisaagimise ja laudade ladustamise, kus Raido tegeleb oma metsa puidu väärindamisega, seega puidu töötlemine on üks lisa tegevusharu talutööde juures.
Uued suunad on Uusvainu pererahvast viinud pigem puuvilja- ja marjakasvatuse juurde. “Alustasime ka ca kahehektarilise kolhoosiaegse õunaaia taastamisega. Lõikasime puid, koristasime kive, istutasime uusi õuna- ja pirnipuid. Kui avastasime, et kellegile olid meie noored puud maitsenud, ehitasime aia ümber” kirjeldab Eneli jätkuvalt põnevat maaelu.
Ja kui juba kasvatada, siis võiks ju ka väärindada, ehk arenes uus väljakutse - mahlatootmine! Esialgu oli mahla valmistamine tavalise veneaegse pressiga tüütu ja nn plägane ning tuli leida kaasaegsemad lahendused, mis on teadagi kallis. Maaettevõtlust põllumajandusvaldkonnas aitab edendada läbi rahaliste toetuste PRIA, seega oli mõistlik taotleda noore alustava ettevõtja toetus, omandada taimekasvatuse erialal vajalik kutsetunnistus (5.tase) ning unistus saigi teoks, mahla saab nüüd pressida veelgi paremate seadmetega ning seda maitsvam on ka tulemus!
Küll küllale liiga ei tee! “Olen mõelnud, et mis talu meil on, kui meil pole kanu !” Kui hakkasime tootmishoonel katust vahetama ja seda soojustama, siis leidsime, et jube suur kuuri osa jääb kasutuseta. Aga miks mitte teha sinna kanala? Tegime! “Raido ikka naerab, et seda kõike tagasi teenida, peavad kanad munema kuldmune, siiani pole veel neid munetud!” muigab Eneli. Munakanad on samuti kõik mahedad. Kui juba kanad, siis ka vutid! Kahjuks pole vutte võimalik pidada nii nagu kanu, vabalt, ja seega ei saa neid mahetootmise all nimetada. Neile sai ostetud puurid ja sedasi nad ka munevad, seega ei kvalifitseeru nad mahetootmise alla, kuna elavad puuris. Uus-Vainu talu tervislikke vutimune saab osta OTT Talupoest. “Terve suvi sai mõeldud, et mis ma neist kanadest pean, kui ma nende hingeelust ja hädadest ei tea midagi”, mõlgutas Eneli mõtteid. Viimasel hetkel sai avaldus saadetud Järvamaa Kutsehariduskeskusese linnukasvataja 4. taseme õppesse, avaldus võeti vastu ja saigi tarkust taga nõudma hakatud. Tänaseks on Eneli teadmised omandanud ja saab neid praktiseerida munatootmises, et Läänemaa inimesed ikka head kohalikku muna saaks!
“Õppimine täisealisena on minu arust hoopis midagi muud kui kunagi kooli ajal. Siis õpitakse tihti kas vanematele või õpetajatele, aga mitte iseendale nagu täisealised teevad”, peab Eneli tunnistama. “Kunagi ma lubasin endale, et ma ei lähe mitte kunagi ühiselamusse elama, aga nüüd arvan, et olen ennast jätnud ilma põnevast ja lahedast osast elus.” Õppima minemisega on ka omad eelised, mitte ainult paber, mis sa sealt saad, vaid ka head tutvused ja sõbrad, kelle poole võid sa alati pöörduda oma rõõmus või mures. Eneli tegutseb ikka oma sisemise tõekspidamise järgi ja väärtustab puhast toitu: “Minu mõtted on ikka liikunud sinna poole, et võiks kasvatada omale peaaegu kogu toidu ise: nt juurviljad, liha, munad, mahlad, moosid jne. Tead, mida sööd!” Selline ongi ehtsa talutoidu moto!
(Toimetas Karin Tiit)
Kust sai OTT Talupood päriselt alguse? Eks mõtet oli aastaid heietatud ja unistatud, aga siis pärast ühte tootjate koosolekut ütles Eneli Aru koos elukaaslase Raido Rabaga Uusvainu mahetalust teistele tootjaltele “Teeme ära!”. Selliselt võikski iseloomustada järgmist meie oma kohalikku Läänemaa väiketootjat, kes on juba pikemat aega katnud kohalike inimeste toidulaua.
Eneli on OTT-i meeskonna perenaiselik hing, kes nõuab korda, häid tulemusi, jagab kodusoojust ja pealehakkamist. Enelil on tavaliselt hea ülevaade kõige kohta, kuna ta tegutseb nii, et kui midagi üldse teha, siis teha seda hästi, mitte lihtsalt mööda-minnes. Uus-Vainu mahetalu perenaine veetis oma lapsepõlve Raplamaal Märjamaa vallas Laukna külas, käies koolis Kullamaa Keskkoolis. Maatööd said juba varakult selgeks, kuna ema kasvatas lapsi (vanemat õde ja nooremat venda) üksi, siis pidi pere omale ise toidu kasvatama. “Kartulid ja muud isekasvatatud juurikad olid tavalised meie toidulaual. Kuigi see töö oli raske ja tüütu, siis ema ütles alati, et kui süüa tahate, peate seda tööd tegema.” Vaatamata töö iseloomule, ei lõpetanud Eneli juurikate kasvatamist ka siis kui tal omal lapsed sündisid. “Käruga peenarde vahel ja midagi ei jäänud tegemata!”
Tänu asjaolule, et vanem poeg vajas erivajadustega laste õpet, siis oli pere sunnitud vahetama kooli, seega ka elukohta. Valik osutus Haapsalu peale, kus seati end sisse korterisse, et poeg ei peaks elama internaadis. Eneli töötas aastaid Kaubamaja Konsumis kassapidajana, hiljem sai temast vahetuse vanem. “Antud elumuutus oli nagu pea ees tundmatusse hüppamine, aga see oli seda väärt: leidsin toredaid töökaaslasi, palju tuttavaid.” Ega see uus algus kergelt ei alanud, arvestades linnaelu kallidust, kuid tänu ema ja õe toetusele sai naine paremini jalad alla. “Linnakorteri elu juures oli minu jaoks kõige hullem aeg kevad. Kõik siblisid – toimetasid aias, mul endal käed sügelesid kevadtööde järele. Tihti saigi käidud nädalavahetustel või puhkuse ajal emal abiks Lauknal aiamaad kohendamas ja kõpitsemas.”
Kuidas sai linnapreilist väikeettevõtja? Tolleaegne naabrinaine kutsus kaasa lisaraha teenima ühte talusse. Kuna linnakorteris just midagi päevasel ajal teha polnud kui lapsed koolis, siis niimoodi sattuski Eneli Läänemaa põldude vahele Suure-Ahli külla, kus esialgu ca viis hooaega sai näpud mulda Maie ja Avo Mansbergide talus rohides ja juurvilju korjates. Raske töö kõrvalt jäi aega ka piiluda teiste tegemisi. Talu tegi koostööd Uus-Vainu talu peremehe Raido Rabaga. “Sealt tekkis huvi, et kas tõesti saab olla üks mees nii uhke ja ülbe, et isegi “tere” ei kõlba öelda, tuleb uurida !” Lähemalt selgus, et selle ühe käega taluperemehe kesta all pole sugugi see mees, keda end näitab. Üsna pea sai vastu võetud ka Raido kutse, kolida Suure-Ahli külla Uus-Vainu tallu, andes ka raske südamega lahkumisavalduse Konsumisse.
Uus-Vainu oli kohalik põline ehtne talu, kus on peetud lehmi, sigu ja kanu ning ehtsat talupiima sai Haapsalu inimestele ka kohale viidud. Hiljem jätkati piimakarja asemel lihaveistega. Talu on olnud mahe esimesest hetkest peale, kui Raido isa Raivo peale kolhoosiaja lõppu talupidamisega alustas. Peale isa surma 1999.aastal võttis Raido talu juhtimise üle.
Haapsalusse kolides unistas Eneli ikka, et võiks elada maal, kasvatada näiteks lambaid, teha tööd niiöelda iseendale. “Äge oleks töötada kodus”, mida tegelikult arvavad kindlasti paljud. Aga tegelikkus on selline, et kodus ei lõppe töö kunagi! “Naerame ikka Raidoga, et kui puhata tahame, siis peame kodust ära minema. Käimegi, korra aastas oleme võtnud eesmärgiks lennata kaugele ning veeta nädalavahetus mõnes spaas.” See aitab akusid laadida ja keerulise maaelu keskel silma säramas hoida.
Maale kolides ütles Eneli kohe, et tahab aiamaad, kus ise igasuguseid juurvilju kasvatada. Peagi sai naine omale kasvuhoone, järgmisel aastal teise. Maha sai pandud tomatid, kurgid, paprikad, mugulsibul, peet, porgand, kaalikas, ka kapsas, maasikad – kõik ikka mahedad. “Praeguseks olen oma juurikaga väga koomale tõmmanud, kuna käed ei pea suurele rohimisele vastu.” Osale juurviljamaale istutas Eneli hoopis kolmkümmend musta ja viis punase sõstra põõsast. Huvi on katsetada erinevaid mahlasid, kuna Uus-Vainu mahetalu mahlad on Läänemaa inimesed väga hästi vastu võtnud, seehulgas ülitervisliku peedi-õunamahla. See paneb veelgi põnevamaid ja maitsvamaid mahlasid katsetama. Raido ema tegeles talus kartulikoorimisega, kooritud kartulitega varustati Haapsalu linna erinevaid asutusi. Ühel hetkel andis ta teatepulga edasi Eneli kätte, kuna asja arendamiseks oli vaja uut nooremat energiat. Eneli läbis Eesti Töötukassa ettevõtluse alustamise koolituse, olgugi et rahalist toetust alustamiseks ta ei saanudki. Küllaga oli Eneli nüüd väikeettevõtja, Vainu Talu OÜ omanik, kes tegeleb põhiliselt kartuli ja köögivilja koorimisega. Algselt sai talus ikka kartul ise kasvatatud koorimise jaoks, kuid aja möödudes selgus kokkuvõtet tehes, et kulud on sedasi toimetades ikkagi liiga suured, kartulil liialt ussiauke, tööjõudu pole samuti võtta ja ei jaksa nende kiviste põldudega enam võidelda. Samuti oleks tulnud tooraine (kartuli) säilitamise tingimustesse investeerima hakata. Hakkasime ka selle eesmärgiga taastama vanat silohoidlat kartuli säilitamiseks ja ajapikku toetuse abiga saime küll peaaegu valmis, aga kartulit me seal siiski ei jõudnud säilitada, sest otsustasime siiski tuuleveskitega võitlemise ehk kartulikasvatusega lõpetada. Hoidlasse rajasime hoopis palgisaagimise ja laudade ladustamise, kus Raido tegeleb oma metsa puidu väärindamisega, seega puidu töötlemine on üks lisa tegevusharu talutööde juures.
Uued suunad on Uusvainu pererahvast viinud pigem puuvilja- ja marjakasvatuse juurde. “Alustasime ka ca kahehektarilise kolhoosiaegse õunaaia taastamisega. Lõikasime puid, koristasime kive, istutasime uusi õuna- ja pirnipuid. Kui avastasime, et kellegile olid meie noored puud maitsenud, ehitasime aia ümber” kirjeldab Eneli jätkuvalt põnevat maaelu.
Ja kui juba kasvatada, siis võiks ju ka väärindada, ehk arenes uus väljakutse - mahlatootmine! Esialgu oli mahla valmistamine tavalise veneaegse pressiga tüütu ja nn plägane ning tuli leida kaasaegsemad lahendused, mis on teadagi kallis. Maaettevõtlust põllumajandusvaldkonnas aitab edendada läbi rahaliste toetuste PRIA, seega oli mõistlik taotleda noore alustava ettevõtja toetus, omandada taimekasvatuse erialal vajalik kutsetunnistus (5.tase) ning unistus saigi teoks, mahla saab nüüd pressida veelgi paremate seadmetega ning seda maitsvam on ka tulemus!
Küll küllale liiga ei tee! “Olen mõelnud, et mis talu meil on, kui meil pole kanu !” Kui hakkasime tootmishoonel katust vahetama ja seda soojustama, siis leidsime, et jube suur kuuri osa jääb kasutuseta. Aga miks mitte teha sinna kanala? Tegime! “Raido ikka naerab, et seda kõike tagasi teenida, peavad kanad munema kuldmune, siiani pole veel neid munetud!” muigab Eneli. Munakanad on samuti kõik mahedad. Kui juba kanad, siis ka vutid! Kahjuks pole vutte võimalik pidada nii nagu kanu, vabalt, ja seega ei saa neid mahetootmise all nimetada. Neile sai ostetud puurid ja sedasi nad ka munevad, seega ei kvalifitseeru nad mahetootmise alla, kuna elavad puuris. Uus-Vainu talu tervislikke vutimune saab osta OTT Talupoest. “Terve suvi sai mõeldud, et mis ma neist kanadest pean, kui ma nende hingeelust ja hädadest ei tea midagi”, mõlgutas Eneli mõtteid. Viimasel hetkel sai avaldus saadetud Järvamaa Kutsehariduskeskusese linnukasvataja 4. taseme õppesse, avaldus võeti vastu ja saigi tarkust taga nõudma hakatud. Tänaseks on Eneli teadmised omandanud ja saab neid praktiseerida munatootmises, et Läänemaa inimesed ikka head kohalikku muna saaks!
“Õppimine täisealisena on minu arust hoopis midagi muud kui kunagi kooli ajal. Siis õpitakse tihti kas vanematele või õpetajatele, aga mitte iseendale nagu täisealised teevad”, peab Eneli tunnistama. “Kunagi ma lubasin endale, et ma ei lähe mitte kunagi ühiselamusse elama, aga nüüd arvan, et olen ennast jätnud ilma põnevast ja lahedast osast elus.” Õppima minemisega on ka omad eelised, mitte ainult paber, mis sa sealt saad, vaid ka head tutvused ja sõbrad, kelle poole võid sa alati pöörduda oma rõõmus või mures. Eneli tegutseb ikka oma sisemise tõekspidamise järgi ja väärtustab puhast toitu: “Minu mõtted on ikka liikunud sinna poole, et võiks kasvatada omale peaaegu kogu toidu ise: nt juurviljad, liha, munad, mahlad, moosid jne. Tead, mida sööd!” Selline ongi ehtsa talutoidu moto!
(Toimetas Karin Tiit)
KÄÄNU TALU
Tutvustame Läänemaa üht pealehakkajat mahetootjat, kes hoiab maaelu ja ehtsat toitu au sees!
Käänu talu perenaine Ave Rosenberg on samuti Läänemaa O.T.T. ehk otse tootjalt tarbijale mittetulundusühingu liige. Meeskond kirjeldab teda kui kohusetundlikku inimest, kes kunagi alt ei vea, tihti teeb ta rohkem kui palutakse, näiteks kaunistab meie talupoodi lilledega, jälgib korda ja graafikuid. Ta teeb oma tööd südamega, see on kindel! Ave nimetab end põliseks maatüdrukuks. „Olen näppupidi mullas olnud sestsaati kui end mäletan. Põldu on meie peres alati peetud,” räägib Ave, „kuigi elasime korteris.” Ave, tema õde ja vend kasvasid üles Jõõdre külas, endises Ridala vallas. „Kolhoosiajal oli tavaline, et igaühel oli väiksem või suurem maalapp oma pere vajaduste tarbeks harida. Laste kaasamine põllu- või aiamaal oli tol ajal loomulik nähtus. Eks sealt olegi see armastus maatöö vastu alguse saanud,” on Ave veendunud.
Juba teismelisena unistas Ave talupidamisest. See südamesoov viis ta peale keskkooli lõppu, 1991. aastal Tartusse, Põllumajandusülikooli. Algul oli plaan agronoomiat õppida, kuid lõpuks langes valik siiski loomakasvatuse eriala kasuks. Sel ajal saadeti põllumajandust tudeerivad esmakursuslased maale, kutsekoolidesse. Ave tegi tõsiselt sporti ja eriala valikul sai määravaks ka asjaolu, et kas ja mil määral on võimalik kutsekoolis õppimise aastal oma hobiga edasi tegeleda. Mõte oli esimene aasta loomakasvatust õppida ja siis agronoomiasse nö. üle astuda, kuid kursusekaaslased said aastaga nii omaks, et ümberkolimine tundus mõeldamatu. Peale ülikooli lõpetamist jätkas Ave magistrantuuris, kus käsi sai nö. valgeks ka teadustöös. „Tegin oma magistritööd lambakasvatuse erialal. Koostasin lammastele söödasegusid, kus kõik vajalikud mikro- ja makroelemendid vajalikus koguses kaetud oleksid.” Magistrantuur jäi lapseootuse tõttu pooleli ja päris talupidajat Avest ei saanud. Ta tuli tagasi oma kodukanti ning siin on üles kasvanud ka kõik tema 4 last. Üle 20 aasta on Ave põhitööks olnud olla täiskohaga ema. Vanim laps on hetkel 22- ja noorim 9- aastane. „Lapsed on minu elu mõte. Nende heaolu ennekõike ja siis tuleb kõik muu.”
Käänu talu Sinalepa külas, kus Ave hetkel oma aiasaadusi kasvatab, on tegelikult tema vanemate kodu, ise elab ta kortermajas. Talu kuulus varem vanatädile. Käänulgi on alati aiapidamisega tegeletud, vanatädi pidas ka loomi. „Olin oma vanatädi „tots”, sest erinevalt teistest lastest nautisin ma peenarde rohimist ja loomadega toimetamist. Tädil endal lapsi ega lapselapsi polnud ja meie pere oli talle talutöödes abiks”. Kui tädi ootamatult suri, kolisid tühjaksjäänud majja Ave vanemad. Loomapidamine lõpetati, kuid aiapidamine jäi. Ühel suvel, kui ploomisaak oli väga suur, tekkis mõte neid maitsvaid puuvilju ka teistega jagada. Väravasse viidi pisike müügilaud ning lastele jätkus põnevat tegutsemist mitmeks nädalavahetuseks. Klientideks sattusid nii mõnedki eesti soost kuulsused, kes siinkandis suvitasid või niisama ringi sõitsid – lapsed olid vaimustunud! Järgmisel suvel pakuti väravas müügiks lisaks puuviljadele ja marjadele juba ka herneid, tomatit, kurki, kartulit – kõike, mis endal üle jäi. Kuna huvi oli suur ja ostjaid jagus, tekkis mõte köögiviljakasvatust laiendada.
Nii saigi alguse Ave ettevõtjaelu FIE-na. Algkapitali polnud. Ave läks Töötukassa poolt pakutavale ettevõtluskoolitusele ja kirjutas valmis äriplaani, mis õnneks sai ka rahastuse. Saadud raha eest soetati kolm esimest kasvuhoonet ja pisike „põka” ehk motoplokk, millega häda pärast maad harida. Põllulapi kõrvale, tee äärde, pani abikaasa vanadest aidapalkidest (mis tegelikult on pärit üldse Pärnumaalt, Surjust) püsti toreda müügiputka, mis on kohalike seas tuntuks saanud „MAHE ON LAHE” putkana. Müügikoht „töötas” mitmed suved, kuni Haapsallu loodi O.T.T. taluturg ja mitmes kohas müümiseks enam kaupa ei jätkunud. „Mul on süümepiinad, et putka seisab niisama, nõudlust oleks siiani, ”kahetseb Ave. Käänu talus kasvatatakse põhiliselt tomatit, kurki, paprikat, hernest, sibulat, küüslauku, porrut, erinevaid juurvilju – tegelikult kõike, ainult salatiliste ja muu rohelise kraamiga pole väga sina peale saadud. Sordid, mida kasvatatakse, valib Ave välja katsetades. Igal aastal külvab ta mõne uue sordi ning sügisel otsustab, kas see jätta või mitte. Ave meelest on oluline maitse, transpordikindlusele ta suurt rõhku ei pane. On püsikliente, kellel on oma lemmiktomatisordid välja kujunenud ja neile saab juba spetsiaalselt kasvatatud. „Jääme oma nišši juurde. Maitse loeb! Enamus sorte on eestimaised, need kasvavad meie kliimas hästi, kuid ka vene sordid sobivad. Mulle tundub, et O.T.T. turul on kõigil müüjatel välja kujunenud oma hitt, mille järgi teda tuntakse ja mina olen ilmselt tuntud oma tomatite ja kurkide poolest,” pajatab Ave. Lisaks ülimaitsvatele tomatitele saab Ave käest hooajati osta ka vanemate aias kasvanud magusaid eestimaiseid ploome ja “Kuldrenett” õunu.
Hooaeg algab veebruari lõpus-märtsi algul, mil pannakse mulda esimesed seemned. Siis on Ave korteris kõik aknalauad taimekaste täis. „Mulle meeldib füüsiline töö ja värske õhk. Kunagise tõsise sporditüdrukuna ma rasket tööd ei pelga. Ave oli kooliajal sprinter, jooksnud ka Eesti meistrivõistluste 100m finaalis. Põllul sahmida meeldib, ainult aega napib”, räägib Ave. „Traktorit meil pole, selle teenuse peame sisse ostma.” Köögiviljade kasvatamine on Avele hobi tema põhitöö kõrvalt. Ametilt on ta tegelikult kalmistuvaht, tema korras hoida on nii Ridala uus kui ka Sinalepa kalmistu. „Ma ei suudaks teha tööd, kus tuleb päevast-päeva ja kellast-kellani istuda ruumis sees. Värske õhk ja paindlik töögraafik on minu ameti suurteks eelisteks.”
Kõik, mida Ave kasvatab, toodab ta mahedalt. Mahedausku on Ave ka ise. Igapäevaelus kasutab võimalikult vähe keemiat, pooldab taaskasutust ning sorteerib prügi. On loodustsäästva eluviisiga nii palju kui võimalik. „Rikkaks mahetootmisega ei saa, kuid teen seda ennekõike oma pere pärast. Inimesed on hakanud puhast toitu järjest rohkem väärtustama, usun, et mahetootmisel on tulevikku. Näen, et inimestel on meie kasvatatud toitu vaja, meie klientuur suureneb iga aastaga. Tunnen süüd, et ei jõua rohkem kasvatada ja endiselt ka tee äärses putkas müüa, sest ka seal oli nõudlus suur.”
Ave perele maal meeldib. „Ma ei läheks linna ka siis, kui keegi mulle sinna tasuta korteri annaks. Maal on vabadus, puhtam õhk, puhas isekasvatatud toit, maal oled ise oma aja peremees. Minu jaoks on tähtis, et mu lapsed on kasvanud maal, et nad on saanud vabalt õues käia, seal mängida ja rattaga sõita. Lapsedki väärtustavad seda tööd, mida põllul teen. Suuremad lapsedki on oma ristsed saanud müügiputkas müüjaametit pidades. Abikaasa toetab ja aitab, nii kuidas jõuab – ehitab kasvuhooneid ja parandab neid, teeb väiksemaid mullaharimistöid.”
O.T.T. meeskonnas on Ave meelest olnud huvitav. Näiteks keerukates olukordades jälgida, kes kuidas käitub. Miski hoiab seda gruppi koos. Mis see on, seda Ave veel ei tea. „Mul on hea meel, et kuulun sellesse toredasse seltskonda, olen selle üle uhke! Kõik imestavad, et nii suure kambaga on suudetud nii kaua koos püsida. Ega ma ilmselt polekski poeseltskonnaga liitunud, kui aastaid tee ääres ja O. T. T. taluturul müünud poleks. Aga tean ja usun, et meid on inimestele vaja. Siirad tänusõnad ja säravad silmad – see on see, mis mind isiklikult motiveerib ja mille pärast ma üldse selle põllupidamisega laiemalt tegelen.” Ave arvab, et O. T. T. talupoodi tuleb veel jupp aega sisse töötada, sest kõik pole harjunud selles poes käima, paljud pole veel seda üleski leidnud, isegi ei tea sellest midagi. „Haapsalu on väike, poed vahetuvad tihti. Peame püüdma pingutama, et inimesed meid üles leiaksid ja usuksid, et oleme ka homme olemas.”
Miks eestlastel ei ole raha, miks meil maainimestel on kasin sissetulek? „Mul on tunne, et eestlane ei julge riskida. Ei kiputa näiteks laenu võtma, et oma ettevõte püsti panna. Meie inimesed on hellaks tehtud, meil puudub kindlustunne. Mina isiklikult mõtlen liiga palju üle, võiks rohkem katsetada ja proovida. Mõtteid ja ideid on palju ja need on suured. Suurimaks komistuskiviks plaanide elluviimisel pean hetkel ajanappust. Olen maksimalist ja kui midagi teen, siis pean saama ka sellele pühenduda. Olen õppinud oma soove ja plaane edasi lükkama ja tunnistama, et kõike ei saa kohe ja praegu. Minu aeg, mil saan tõsisemalt tegeleda sellega, mis tõeliselt südamelähedane, on alles ees. Usun sellesse siiralt. Kõigepealt tuleb lapsed suureks kasvatada.”
(Toimetas Merike Väli)
Tutvustame Läänemaa üht pealehakkajat mahetootjat, kes hoiab maaelu ja ehtsat toitu au sees!
Käänu talu perenaine Ave Rosenberg on samuti Läänemaa O.T.T. ehk otse tootjalt tarbijale mittetulundusühingu liige. Meeskond kirjeldab teda kui kohusetundlikku inimest, kes kunagi alt ei vea, tihti teeb ta rohkem kui palutakse, näiteks kaunistab meie talupoodi lilledega, jälgib korda ja graafikuid. Ta teeb oma tööd südamega, see on kindel! Ave nimetab end põliseks maatüdrukuks. „Olen näppupidi mullas olnud sestsaati kui end mäletan. Põldu on meie peres alati peetud,” räägib Ave, „kuigi elasime korteris.” Ave, tema õde ja vend kasvasid üles Jõõdre külas, endises Ridala vallas. „Kolhoosiajal oli tavaline, et igaühel oli väiksem või suurem maalapp oma pere vajaduste tarbeks harida. Laste kaasamine põllu- või aiamaal oli tol ajal loomulik nähtus. Eks sealt olegi see armastus maatöö vastu alguse saanud,” on Ave veendunud.
Juba teismelisena unistas Ave talupidamisest. See südamesoov viis ta peale keskkooli lõppu, 1991. aastal Tartusse, Põllumajandusülikooli. Algul oli plaan agronoomiat õppida, kuid lõpuks langes valik siiski loomakasvatuse eriala kasuks. Sel ajal saadeti põllumajandust tudeerivad esmakursuslased maale, kutsekoolidesse. Ave tegi tõsiselt sporti ja eriala valikul sai määravaks ka asjaolu, et kas ja mil määral on võimalik kutsekoolis õppimise aastal oma hobiga edasi tegeleda. Mõte oli esimene aasta loomakasvatust õppida ja siis agronoomiasse nö. üle astuda, kuid kursusekaaslased said aastaga nii omaks, et ümberkolimine tundus mõeldamatu. Peale ülikooli lõpetamist jätkas Ave magistrantuuris, kus käsi sai nö. valgeks ka teadustöös. „Tegin oma magistritööd lambakasvatuse erialal. Koostasin lammastele söödasegusid, kus kõik vajalikud mikro- ja makroelemendid vajalikus koguses kaetud oleksid.” Magistrantuur jäi lapseootuse tõttu pooleli ja päris talupidajat Avest ei saanud. Ta tuli tagasi oma kodukanti ning siin on üles kasvanud ka kõik tema 4 last. Üle 20 aasta on Ave põhitööks olnud olla täiskohaga ema. Vanim laps on hetkel 22- ja noorim 9- aastane. „Lapsed on minu elu mõte. Nende heaolu ennekõike ja siis tuleb kõik muu.”
Käänu talu Sinalepa külas, kus Ave hetkel oma aiasaadusi kasvatab, on tegelikult tema vanemate kodu, ise elab ta kortermajas. Talu kuulus varem vanatädile. Käänulgi on alati aiapidamisega tegeletud, vanatädi pidas ka loomi. „Olin oma vanatädi „tots”, sest erinevalt teistest lastest nautisin ma peenarde rohimist ja loomadega toimetamist. Tädil endal lapsi ega lapselapsi polnud ja meie pere oli talle talutöödes abiks”. Kui tädi ootamatult suri, kolisid tühjaksjäänud majja Ave vanemad. Loomapidamine lõpetati, kuid aiapidamine jäi. Ühel suvel, kui ploomisaak oli väga suur, tekkis mõte neid maitsvaid puuvilju ka teistega jagada. Väravasse viidi pisike müügilaud ning lastele jätkus põnevat tegutsemist mitmeks nädalavahetuseks. Klientideks sattusid nii mõnedki eesti soost kuulsused, kes siinkandis suvitasid või niisama ringi sõitsid – lapsed olid vaimustunud! Järgmisel suvel pakuti väravas müügiks lisaks puuviljadele ja marjadele juba ka herneid, tomatit, kurki, kartulit – kõike, mis endal üle jäi. Kuna huvi oli suur ja ostjaid jagus, tekkis mõte köögiviljakasvatust laiendada.
Nii saigi alguse Ave ettevõtjaelu FIE-na. Algkapitali polnud. Ave läks Töötukassa poolt pakutavale ettevõtluskoolitusele ja kirjutas valmis äriplaani, mis õnneks sai ka rahastuse. Saadud raha eest soetati kolm esimest kasvuhoonet ja pisike „põka” ehk motoplokk, millega häda pärast maad harida. Põllulapi kõrvale, tee äärde, pani abikaasa vanadest aidapalkidest (mis tegelikult on pärit üldse Pärnumaalt, Surjust) püsti toreda müügiputka, mis on kohalike seas tuntuks saanud „MAHE ON LAHE” putkana. Müügikoht „töötas” mitmed suved, kuni Haapsallu loodi O.T.T. taluturg ja mitmes kohas müümiseks enam kaupa ei jätkunud. „Mul on süümepiinad, et putka seisab niisama, nõudlust oleks siiani, ”kahetseb Ave. Käänu talus kasvatatakse põhiliselt tomatit, kurki, paprikat, hernest, sibulat, küüslauku, porrut, erinevaid juurvilju – tegelikult kõike, ainult salatiliste ja muu rohelise kraamiga pole väga sina peale saadud. Sordid, mida kasvatatakse, valib Ave välja katsetades. Igal aastal külvab ta mõne uue sordi ning sügisel otsustab, kas see jätta või mitte. Ave meelest on oluline maitse, transpordikindlusele ta suurt rõhku ei pane. On püsikliente, kellel on oma lemmiktomatisordid välja kujunenud ja neile saab juba spetsiaalselt kasvatatud. „Jääme oma nišši juurde. Maitse loeb! Enamus sorte on eestimaised, need kasvavad meie kliimas hästi, kuid ka vene sordid sobivad. Mulle tundub, et O.T.T. turul on kõigil müüjatel välja kujunenud oma hitt, mille järgi teda tuntakse ja mina olen ilmselt tuntud oma tomatite ja kurkide poolest,” pajatab Ave. Lisaks ülimaitsvatele tomatitele saab Ave käest hooajati osta ka vanemate aias kasvanud magusaid eestimaiseid ploome ja “Kuldrenett” õunu.
Hooaeg algab veebruari lõpus-märtsi algul, mil pannakse mulda esimesed seemned. Siis on Ave korteris kõik aknalauad taimekaste täis. „Mulle meeldib füüsiline töö ja värske õhk. Kunagise tõsise sporditüdrukuna ma rasket tööd ei pelga. Ave oli kooliajal sprinter, jooksnud ka Eesti meistrivõistluste 100m finaalis. Põllul sahmida meeldib, ainult aega napib”, räägib Ave. „Traktorit meil pole, selle teenuse peame sisse ostma.” Köögiviljade kasvatamine on Avele hobi tema põhitöö kõrvalt. Ametilt on ta tegelikult kalmistuvaht, tema korras hoida on nii Ridala uus kui ka Sinalepa kalmistu. „Ma ei suudaks teha tööd, kus tuleb päevast-päeva ja kellast-kellani istuda ruumis sees. Värske õhk ja paindlik töögraafik on minu ameti suurteks eelisteks.”
Kõik, mida Ave kasvatab, toodab ta mahedalt. Mahedausku on Ave ka ise. Igapäevaelus kasutab võimalikult vähe keemiat, pooldab taaskasutust ning sorteerib prügi. On loodustsäästva eluviisiga nii palju kui võimalik. „Rikkaks mahetootmisega ei saa, kuid teen seda ennekõike oma pere pärast. Inimesed on hakanud puhast toitu järjest rohkem väärtustama, usun, et mahetootmisel on tulevikku. Näen, et inimestel on meie kasvatatud toitu vaja, meie klientuur suureneb iga aastaga. Tunnen süüd, et ei jõua rohkem kasvatada ja endiselt ka tee äärses putkas müüa, sest ka seal oli nõudlus suur.”
Ave perele maal meeldib. „Ma ei läheks linna ka siis, kui keegi mulle sinna tasuta korteri annaks. Maal on vabadus, puhtam õhk, puhas isekasvatatud toit, maal oled ise oma aja peremees. Minu jaoks on tähtis, et mu lapsed on kasvanud maal, et nad on saanud vabalt õues käia, seal mängida ja rattaga sõita. Lapsedki väärtustavad seda tööd, mida põllul teen. Suuremad lapsedki on oma ristsed saanud müügiputkas müüjaametit pidades. Abikaasa toetab ja aitab, nii kuidas jõuab – ehitab kasvuhooneid ja parandab neid, teeb väiksemaid mullaharimistöid.”
O.T.T. meeskonnas on Ave meelest olnud huvitav. Näiteks keerukates olukordades jälgida, kes kuidas käitub. Miski hoiab seda gruppi koos. Mis see on, seda Ave veel ei tea. „Mul on hea meel, et kuulun sellesse toredasse seltskonda, olen selle üle uhke! Kõik imestavad, et nii suure kambaga on suudetud nii kaua koos püsida. Ega ma ilmselt polekski poeseltskonnaga liitunud, kui aastaid tee ääres ja O. T. T. taluturul müünud poleks. Aga tean ja usun, et meid on inimestele vaja. Siirad tänusõnad ja säravad silmad – see on see, mis mind isiklikult motiveerib ja mille pärast ma üldse selle põllupidamisega laiemalt tegelen.” Ave arvab, et O. T. T. talupoodi tuleb veel jupp aega sisse töötada, sest kõik pole harjunud selles poes käima, paljud pole veel seda üleski leidnud, isegi ei tea sellest midagi. „Haapsalu on väike, poed vahetuvad tihti. Peame püüdma pingutama, et inimesed meid üles leiaksid ja usuksid, et oleme ka homme olemas.”
Miks eestlastel ei ole raha, miks meil maainimestel on kasin sissetulek? „Mul on tunne, et eestlane ei julge riskida. Ei kiputa näiteks laenu võtma, et oma ettevõte püsti panna. Meie inimesed on hellaks tehtud, meil puudub kindlustunne. Mina isiklikult mõtlen liiga palju üle, võiks rohkem katsetada ja proovida. Mõtteid ja ideid on palju ja need on suured. Suurimaks komistuskiviks plaanide elluviimisel pean hetkel ajanappust. Olen maksimalist ja kui midagi teen, siis pean saama ka sellele pühenduda. Olen õppinud oma soove ja plaane edasi lükkama ja tunnistama, et kõike ei saa kohe ja praegu. Minu aeg, mil saan tõsisemalt tegeleda sellega, mis tõeliselt südamelähedane, on alles ees. Usun sellesse siiralt. Kõigepealt tuleb lapsed suureks kasvatada.”
(Toimetas Merike Väli)
TÄNAVA TALU (Marjatar)
Läänemaad avastades tekib ikka küsimus - millised on selle piirkonna maitsed? Haeska metsade ja niitude vahel asub pärl, mis võib esindada kõikse ehedamaid maitseid otse puhtast loodusest ja inspireerib oma ideede lennukusega kohalikke ja kaugemalt tulijaid - see on Haeskas asuv Tänava talu!
Juba mitu aastat üllatavad Tänava talu peremees Margus ja perenaine Helina Maripuu Läänemaa inimesi rikkaliku valiku siirupite, marjasinepite, marmelaadide, äädikate, vürtsmooside, kastmete ja veinidega. Lähemalt uurides selgub tõsiasi, et pererahvas valmistab toodangut erilise pühendumusega ja ehedusega - tooteid valmistades säilitatakse marjade, aasalillede, ravimtaimede kasulikkus ja naturaalsus. Erilist tehnoloogianõksu kasutades ei kuumutata hoidistest tervistavaid aineid ja vitamiine välja.
Tänava talu paneb oskuslikult purki väga erinevaid Läänemaale iseloomulikke maitseid, näiteks põldmari, millest saab suurepärase sinepi juustu kaaslaseks, ja must leeder - põhiliselt Eesti läänerannikul ning saartel leiduv puu, mille valgetest õitest ja mustjatest marjadest saab erilise mekiga siirupit, moosi ja veini. Siirupeid meisterdatakse nii angervaksast, võilillest, nurmenukust, viirpuust, põdrakanepist, kollasest madarast. Siirupitest saab valmistada jooki, lisada jäätisele, suppidele ja magustoitudele. Vürtsmoosile annavad põnevat maitset pihlakad, astelpaju ja arooniad ning need sobivad lihatoitudele ja juustuvalikule.
Läänemaa rahvale on kõige tuttavamad vaarikasinep ja põldmarjasinep, mis sobivad samuti lihatoitudele ja juustu peale. Viimase aja hitt on ka alkoholivaba rabarberi vahuvein ja mündisiirup, mis andis kosutust kuumadel suvepäevadel. Muide, mokteilide ehk alkoholivabade kokteilide meisterdamine on ka perepea Marguse üks kirg, viies läbi huvilistele ka selleteemalisi koolitusi. Suureks õnnestumiseks peab ta vürtsikat kreegikastet, mis sarnaneb kuulsa Worcesteriga. Üldse on vürtsmoosid talle kuidagi sümpaatsed – küllap lubavad need autorile rohkem loomingulisust, põhjendab ta. Neid ka ostetakse enim – tavalist keedist keedavad ju paljud, aga tahetakse vahelduseks teisi maitseid proovida.
Hoidiste valmistamine on hetkel siiski hobi, mida tehakse põhitöö kõrvalt. Helina ja Margusega vesteldes selgub, et mõlemad käivad Tallinnas tööl ja kasvatatakse kolme last. Idee 2015. aastal Kadrioru korterist päris maale kolida oli just laste pärast ja niiöelda mõlema enda ürgne kutse taas maale saada. Nii Helina kui Marguse lapsepõlv möödus maal loomadega ja peenardega toimetades, taluhoov õunapuude ja marjapõõsastega, kivised külavaheteed ja õhtune vaade heinamaale. Ja loomulikult maitsev ja puhas toit. Need on väärtused, mis jäävad meelde ja mille taasavastamise rõõmu tõttu võtab üks noor pere ette sukeldumise tundmatusse - otsitud sai üle saja aasta vana talukompleks, mis on tänaseks uhkeks häärberiks üles ehitatud, ümber kena puuvilja- ja marjaaed. Kirss tordil on muidugi loomad: väike seltskond kitsi, lambaid, kanu, kalkuneid ja poni. Uus väljakutse on vana talli renoveerimine ja ümberehitus päris korralikuks tootmishooneks, kus asub tulevikus suurem köök, avar saal ürituste tarbeks ja taluturismiks. Hobist on saanud märkamatult täiesti arvestatav väiketootmine. Toodangut müüakse juba ka jaekaubanduses: Haapsalu ja Uuemõisa Konsumis, Tallinna, Pärnu ja Tartu Taluturul. Mõni aasta tagasi sai teiste tootjatega OTT Talupood asutatud, et oma laia tootevalikut suuremalt linnarahvale tutvustada, seepärast leiab sealt suurima valiku Tänava talu tooteid. Helina kiidab, et OTT tegevusega ühiselt teiste tootjatega talupoodi pidades on andnud palju kogemusi. “See üksmeelsuse tunne on võimas ja edasiviiv jõud! Samuti oleme kõik väga erinevad nii iseloomult kui elukutselt, ja seetõttu on üksteisest palju abi nii nõu kui jõuga.”
Kes teeb, see jõuab! Helina ja Margus on väga aktiivsed olnud terve oma elu. Helina on pärit Lääne-Virumaalt Kadrina lähedalt, kus neil asus talukoht, sai loomi talitatud, suhkrupeeti kasvatatud, naereid rohitud, heinapakke lakas tõstetud - seega maaeluga igati tuttav neiu, kes suundus peale keskkooli lõppu Tallinnasse edasi õppima, kus ta tutvuski ülikoolis Margusega. Koos veedeti kõik nädalavahetused ikka maal, küll ühe vanemate juures Lääne-Virumaal ja siis teise vanemate juures Läänemaal. Kui lapsed olid sündinud, siis otsustati, et võikski päriselt olla see oma uue pere maakodu! Helina töötab Tallinnas hamba- ja väärismetalli ettevõtte juhina , on magistrihariduselt biotehnoloog, aga samas õppinud väga erinevaid erialasid: meediakujundust, psühholoogiat, pedagoogikat, lisaks veel hambatehnik, töökeskkonnahindajaks, kinnisvaramaakleriks, raamatupidajaks ja maksundusspetsialistiks. Miks nii palju erinevaid erialasid? Ikka selleks, et elu on toonud erinevaid vajadusi ja siis on tulnud mõte kohe ka seda teemat süvitsi uurima hakata. Kui Helina on pigem praktilise ja ratsionaalse meelega, siis Margus täiustab nende koostoimimist ilu ja loominguga, hoidiste tootearenduse autor on pigem Margus. Hariduselt on mees magistrikraadiga keskkonnatehnoloog, töötades Tallinna Vee tootmisjuhina. Kokandus on Marguse kirg ja omandatud sai ka kokapaberid. Tegelikult on Margus Maripuul säravat annet ka pirukate, kookide ja sügiseste lihapadade peale – tema küpsetatud juustukook magushapu alõtšakastmega on sõna otseses mõttes nii siidine, et sulab suus. Helina ja Margus veedavad igal võimalusel aega koos looduses, aga eriti just metsas! Vürtsi lisab ellu ka väike jahinduse hobi.
Helina peab tõdema, et elu maal on võimalik ent selleks peab olema väga töökas! Vastasel juhul sobib inimesele rohkem linnaelu. Kogu majandamine toimub oma perega, töötajaid Tänava talul ei ole. Lisaks ei ole Marjatar OÜ saanud oma ettevõtmise arendamiseks ühtegi rahalist toetust, ei PRIA-st ega Leader projektirahadest. Ka väiketootmine on selline lõbu, kus tihti mõtled, et kas tasub üldse ära? Aga sisemine tunne, mis ajendab teha seda, mida meeldib - see kompenseerib maaelu kalliduse maigu ära. “Oleme valmis pingutama oma laste nimel, et anda neile samasugune lapsepõlv, puhas ja eluterve keskkond, nagu oli meil!” on Helina veendunud.
(Loo koostas Karin Tiit)
Läänemaad avastades tekib ikka küsimus - millised on selle piirkonna maitsed? Haeska metsade ja niitude vahel asub pärl, mis võib esindada kõikse ehedamaid maitseid otse puhtast loodusest ja inspireerib oma ideede lennukusega kohalikke ja kaugemalt tulijaid - see on Haeskas asuv Tänava talu!
Juba mitu aastat üllatavad Tänava talu peremees Margus ja perenaine Helina Maripuu Läänemaa inimesi rikkaliku valiku siirupite, marjasinepite, marmelaadide, äädikate, vürtsmooside, kastmete ja veinidega. Lähemalt uurides selgub tõsiasi, et pererahvas valmistab toodangut erilise pühendumusega ja ehedusega - tooteid valmistades säilitatakse marjade, aasalillede, ravimtaimede kasulikkus ja naturaalsus. Erilist tehnoloogianõksu kasutades ei kuumutata hoidistest tervistavaid aineid ja vitamiine välja.
Tänava talu paneb oskuslikult purki väga erinevaid Läänemaale iseloomulikke maitseid, näiteks põldmari, millest saab suurepärase sinepi juustu kaaslaseks, ja must leeder - põhiliselt Eesti läänerannikul ning saartel leiduv puu, mille valgetest õitest ja mustjatest marjadest saab erilise mekiga siirupit, moosi ja veini. Siirupeid meisterdatakse nii angervaksast, võilillest, nurmenukust, viirpuust, põdrakanepist, kollasest madarast. Siirupitest saab valmistada jooki, lisada jäätisele, suppidele ja magustoitudele. Vürtsmoosile annavad põnevat maitset pihlakad, astelpaju ja arooniad ning need sobivad lihatoitudele ja juustuvalikule.
Läänemaa rahvale on kõige tuttavamad vaarikasinep ja põldmarjasinep, mis sobivad samuti lihatoitudele ja juustu peale. Viimase aja hitt on ka alkoholivaba rabarberi vahuvein ja mündisiirup, mis andis kosutust kuumadel suvepäevadel. Muide, mokteilide ehk alkoholivabade kokteilide meisterdamine on ka perepea Marguse üks kirg, viies läbi huvilistele ka selleteemalisi koolitusi. Suureks õnnestumiseks peab ta vürtsikat kreegikastet, mis sarnaneb kuulsa Worcesteriga. Üldse on vürtsmoosid talle kuidagi sümpaatsed – küllap lubavad need autorile rohkem loomingulisust, põhjendab ta. Neid ka ostetakse enim – tavalist keedist keedavad ju paljud, aga tahetakse vahelduseks teisi maitseid proovida.
Hoidiste valmistamine on hetkel siiski hobi, mida tehakse põhitöö kõrvalt. Helina ja Margusega vesteldes selgub, et mõlemad käivad Tallinnas tööl ja kasvatatakse kolme last. Idee 2015. aastal Kadrioru korterist päris maale kolida oli just laste pärast ja niiöelda mõlema enda ürgne kutse taas maale saada. Nii Helina kui Marguse lapsepõlv möödus maal loomadega ja peenardega toimetades, taluhoov õunapuude ja marjapõõsastega, kivised külavaheteed ja õhtune vaade heinamaale. Ja loomulikult maitsev ja puhas toit. Need on väärtused, mis jäävad meelde ja mille taasavastamise rõõmu tõttu võtab üks noor pere ette sukeldumise tundmatusse - otsitud sai üle saja aasta vana talukompleks, mis on tänaseks uhkeks häärberiks üles ehitatud, ümber kena puuvilja- ja marjaaed. Kirss tordil on muidugi loomad: väike seltskond kitsi, lambaid, kanu, kalkuneid ja poni. Uus väljakutse on vana talli renoveerimine ja ümberehitus päris korralikuks tootmishooneks, kus asub tulevikus suurem köök, avar saal ürituste tarbeks ja taluturismiks. Hobist on saanud märkamatult täiesti arvestatav väiketootmine. Toodangut müüakse juba ka jaekaubanduses: Haapsalu ja Uuemõisa Konsumis, Tallinna, Pärnu ja Tartu Taluturul. Mõni aasta tagasi sai teiste tootjatega OTT Talupood asutatud, et oma laia tootevalikut suuremalt linnarahvale tutvustada, seepärast leiab sealt suurima valiku Tänava talu tooteid. Helina kiidab, et OTT tegevusega ühiselt teiste tootjatega talupoodi pidades on andnud palju kogemusi. “See üksmeelsuse tunne on võimas ja edasiviiv jõud! Samuti oleme kõik väga erinevad nii iseloomult kui elukutselt, ja seetõttu on üksteisest palju abi nii nõu kui jõuga.”
Kes teeb, see jõuab! Helina ja Margus on väga aktiivsed olnud terve oma elu. Helina on pärit Lääne-Virumaalt Kadrina lähedalt, kus neil asus talukoht, sai loomi talitatud, suhkrupeeti kasvatatud, naereid rohitud, heinapakke lakas tõstetud - seega maaeluga igati tuttav neiu, kes suundus peale keskkooli lõppu Tallinnasse edasi õppima, kus ta tutvuski ülikoolis Margusega. Koos veedeti kõik nädalavahetused ikka maal, küll ühe vanemate juures Lääne-Virumaal ja siis teise vanemate juures Läänemaal. Kui lapsed olid sündinud, siis otsustati, et võikski päriselt olla see oma uue pere maakodu! Helina töötab Tallinnas hamba- ja väärismetalli ettevõtte juhina , on magistrihariduselt biotehnoloog, aga samas õppinud väga erinevaid erialasid: meediakujundust, psühholoogiat, pedagoogikat, lisaks veel hambatehnik, töökeskkonnahindajaks, kinnisvaramaakleriks, raamatupidajaks ja maksundusspetsialistiks. Miks nii palju erinevaid erialasid? Ikka selleks, et elu on toonud erinevaid vajadusi ja siis on tulnud mõte kohe ka seda teemat süvitsi uurima hakata. Kui Helina on pigem praktilise ja ratsionaalse meelega, siis Margus täiustab nende koostoimimist ilu ja loominguga, hoidiste tootearenduse autor on pigem Margus. Hariduselt on mees magistrikraadiga keskkonnatehnoloog, töötades Tallinna Vee tootmisjuhina. Kokandus on Marguse kirg ja omandatud sai ka kokapaberid. Tegelikult on Margus Maripuul säravat annet ka pirukate, kookide ja sügiseste lihapadade peale – tema küpsetatud juustukook magushapu alõtšakastmega on sõna otseses mõttes nii siidine, et sulab suus. Helina ja Margus veedavad igal võimalusel aega koos looduses, aga eriti just metsas! Vürtsi lisab ellu ka väike jahinduse hobi.
Helina peab tõdema, et elu maal on võimalik ent selleks peab olema väga töökas! Vastasel juhul sobib inimesele rohkem linnaelu. Kogu majandamine toimub oma perega, töötajaid Tänava talul ei ole. Lisaks ei ole Marjatar OÜ saanud oma ettevõtmise arendamiseks ühtegi rahalist toetust, ei PRIA-st ega Leader projektirahadest. Ka väiketootmine on selline lõbu, kus tihti mõtled, et kas tasub üldse ära? Aga sisemine tunne, mis ajendab teha seda, mida meeldib - see kompenseerib maaelu kalliduse maigu ära. “Oleme valmis pingutama oma laste nimel, et anda neile samasugune lapsepõlv, puhas ja eluterve keskkond, nagu oli meil!” on Helina veendunud.
(Loo koostas Karin Tiit)
Siia lehele koguneb kokku 12 tootjalugu! Ole kursis :)